Halljänes küla vahel

Halljänes      Lepus europaeus

Kätte on jõudnud aeg, kus halljänesed on hakanud aedades viljapuude vastu huvi tundma. Sulailmad tekitasid lumele uue ja kandva kihi, mida katab värske lumekiht – kõik tegevusjäljed kenasti näha.

Juba novembrist kannavad halljänesed talvekasukat, millel suur hulk erinevaid värvivarjundeid. Tiheda aluskarvaga kasukas, mis talvel hallikama varjundiga lumega kaitsevärvust nüüd küll ei paku.

Rahvapärimuste järgi on teada, et halljänesed ehk need, kelledel kasukas talvel valgeks ei lähe on Eestis toimetanud alates 16. sajandist. Vastupidiselt valgejänesele, meie looduse põlisliigile, kes on metsaelanik, kannab talvel valget kasukat ja kelle käpaalusedki talvel karvadega kaetud.

Halljänesed hakkavad liikuma õhtuhämarikus nii põldudel, kui heinamaadel, kus nähtavat avarust. Päevasel ajal peidulised loomad puhkavad. Ringi liikudes loodetakse oma heale kuulmisele ja kiiretele jalgadele. Meie jäneste arvukus oli aastaid madalseisus, kuid nüüd kohtame nii loomi, kui nende tegevusjälgi sagedamini. Halljänesed polegi nii väiksed loomad: kehapikkust keskeltläbi kuuekümne sentimeetri jagu lisaks sabajupi kümme sentimeetrit, kaal kolmest, viie kiloni.

Pulmadega alustavad viljakad halljänesed juba veebruari teisel poolel, siis võib ühe emaslooma järel silgata kolm-neli isaslooma, kelle omavahelised kaklused on üpris tavalised. Sellega kaasnevad nii armilised silmnäod, kui lõhkised kasukad…

Jänes sügavale lumme ei vaju