Kui selgus, et 2016. aasta loomaks on valitud mäger, levis mälumänguhuviliste sõprade seas keeruga küsimus: kuule, kas sul mägra ladinakeelne nimetus on ikka meeles? Muidugi, Meles meles.

Küllap me kõik oleme kuulunud ja isegi kasutanud väljendit „ära mängi mäkra“ – kõlaliselt kaunis, peaaegu nagu värss vanast regivärsilisest rahvalaulust; isegi algriim, kus sõna alguses korduvad täis- ja kaashäälikud, aga ütluse sisu või mõte pole seevastu kaugeltki kõige parem – keegi on kellelegi miskit sorti pahandust või probleeme kaela tõmmanud. Tihti selle nüansiga, et keegi jätab su hätta, „hüppab alt ära“. Inimesel on üldse kombeks oma liigikaaslaste inetuvõitu tegudest kõneldes loomad võrdlusalusena mängu tuua – kes teeb meist seatempe, kelle järeltulija on must nagu põrsas, keegi meie hulgast on rongaema või käitumises-kõndimises kohmakas nagu karu jne.

Veidi rohkem kui kümme aastat tagasi levis Meelis Ränga poolt Tartu tudengipäevadel levitatud üleskutse „Mäger Eesti rahvusloomaks“. Mägra sobivust sellesse auväärsesse rolli põhjendati sellega, et mäger on töökas, ehitab endale ise uhke kodu ning peab selle puhtana, karakter krutskeid täis – just nagu eestlane, ja kasukaski loomal peaaegu et rahvusvärvides. Ometi on neid inimesi, kes vabas looduses oma ihusilmaga märka näinud, pigem vähe. Loodusega sina peal olevad inimesed suudavad märgata ehk metsas mägra radu ja leida üles mägralinnu – koobastikke, kus mägrapere elab või on elanud. Tänapäeval, mil loomi saab vabas looduses jälgida veebikaamerate vahendusel oma töölaua tagant lahkumata, sai mäger mõni aeg tagasi kuulsaks sellega, et tema armuelu osutus sootuks huvitamaks kui see senini teada oli.

 

Legendaarne luuletus mägra majast

Viiekümneste inimeste põlvkond tegi mägraga tutvust Richard Rohu lastejutu vahendusel, kus mäger Uraski elukäik pidi lastele õpetama  hoolivust, julgust ja enese eest seismist. Tubli mägra ajas oma kodukoopast välja kaval rebane ning selleks, et oma kodu tagasi saada, tuli Uraskil võidelda elu ja surma peale. Nõukogude ajal, täpsemalt 1970. aastal, mil tähistati ka V. I. Lenini sajandat sünniaastapäeva, sai legendiks teine mägra eraomandiga seotud tekst, sedakorda küll Helvi Jürissoni värsivormis kirja panduna ja kandis nimetust „Mägra maja“. Hiljem viisistas ja laulis selle tuntuks Joel Steinfeldt. Ridade vahelt võis välja lugeda okupatsiooni-teema, mis toona mõistagi oli tabu. Ja kuna lasteajakiri „Pioneer“, kus luuletus oktoobris ilmus, lettidelt kibekähku ära korjati, tekitas see ühiskonnas suurt tähelepanu ja vastukaja. See oli aeg, kus oli kombeks ridade vahelt lugeda, seda osati. Metafooride ja kujundite mitmekihilisus oli nõukogude kultuurile tunnuslik.

Luuletuses „Mägra maja“ on vastandatud mägrad ja kährikud – esimesed põliselanikud, teised sissetungijad. Siinkohal oleks paslik rääkida tänavuse aasta looma nimest ehk küsida kes on kes? Miks mäger on mõnel pool Eestis ka kähri(k) ja kui nii, siis miks ja kuidas on kähri(k) „kaaperdanud“ ka mägra lõunaeestikeelse nime?

 

Kährik sai endale mägra nime

On tõsi, et lõunaeesti murretes on mägra (vanemaks) nimetuseks  kähr (ka käher). Tõenäoliselt on see teisend sõnast kähr ehk karu. Mägra tähenduse omandas ta liitsõna mägrkahr või mägrkähr kaudu. Liitsõna esiosa jäeti lõunaeesti murretes ära ja liitsõna järelosa hakkas kandma kogu liitsõna tähendust. Selline tähendusmuutuse viis on meie keeleloos üpris hästi tuntud. Olgu siinkohal mainitud, et mitmete teistegi loomade nimi kõlab Lõuna-Eesti keelemurretes teisti, kui ühiseesti keeles. Nii näiteks on nirk lasnits, kärp suurlasnits, saarmas jällegi udras või savvõrn. Neid on hea teada ja keelelise mitmekesisuse hoidmise pärast võiks neid loomanimesid Lõuna-Eestis senisest julgemini pruukida. Ka on Kähri või Kährimäe Lõuna-Eestis tuntud kohanimi ehk toponüüm.

Põhja-Eestis tuntud loomanimetus mäger esines varem kujul mäkra, hiljem sugenes kõrvale nõrgema tüvega mäyrä, kust pärineb meilgi tuntud määr ja soome mäyrä. Mujal läänemeresoome keeltes kohtame sama sõna: liivi mä'ggdr (ainult kohanimes), karjala mäkra, lüüdi mägr(õ), vepsa mägr¹. Kui 1950. aastal toodi Venemaalt Eestisse uus metsloomaliik (86 isendit), keda väidetavalt olnud siin hajusalt küll juba enne viimast suurt sõda - koerlane ladinakeelse nimetusega Nuctereutes procyonoides, siis võttis tuntud keelemees Johannes Voldemar Veski talle ametliku nime andmisel aluseks lõunaeesti mägra nime. Nii sai uus loom endale nimeks kährikkoer, mis aja jooksul lühenes suupärasemaks: kährik.

 

Taksikoer sai nime mägralt

Võib-olla on lugejal huvitav teada sedagi, et jahimeeste hulgas tuntud urukoer taks, keda nüüdsel ajal peetakse sageli ka lihtsalt lemmikloomana, on oma nime saanud samuti mägralt, seda küll  saksa keeles. Saksa Dachs, mis eesti keelde on mugandunud taksiks, tähendab originaalis mäkra, mägrakoera. Eestis on mäkradele jahti peetud ja seda peamiselt rasva pärast. Minu lapsepõlve üks lemmikraamatuid oli Friedebert Tuglase „Väike Illimar“, kust pärit ka järgmine tsitaat, mis räägib meeste kirest mägrajahi vastu ja sellestki, kuidas väike Illimar näeb elus esimest korda mäkri, küll juba elutu jahisaagina.

Kui sõidate läbi Soevariku, siis vaadake, kuhu need mehed on jäänud. Metsa-Märt tuli keskhommikul teatega, et leidnud värske mägraõõne. Ja rohkem polnud valitsejale, kirjutajale ning meie omale vajagi! Haarasid tulise rutuga püssid ja labidad ning tuhknai metsa poole. Kus ikka jahihimu! [- - -] Ütlesid küll, et karja lähedal nähtud marukoera ja nemad lähevad seda taga ajama. Aga maa all on nende marukoerad!

[- - -] Siis nägi ta Schwarzi kõrval kaarikus püsse ja labidaid, tema jalgade ees kaariku põhjas aga kaht töntsakat ümarat looma, üht suuremat ja teist väiksemat. Neil olid väikesed kõrvad, tumedad ja karedad karvad ning ühe valge põse üle läks verenire. Illimar mõistis: need olid siis need mägrad, kellest ta oli kuulnud. Nüüd aga olid nad surnud ja sõitsid Ponu kuljuste kõlinal mõisa poole… (Tuglas, Väike Illimar. Tallinn 1971:100; 102).

1929. aasta 25. mail kirjutatakse ajalehes Sakala. 

Mäger ei tohiks meie maal küll sugugi mõni haruldus olla. Kuid tegelikult on ta seda siiski. Wähe on neid inimesi, kes seda looma elusalt on näinud metsas ja vabaduses. Selle põhjustab asjaolu, et mäger on üldse öine loom. Päewal ei tule ta kunagi wälja oma pesast,  waid ootab, kuni saabub südaöö ja ümbruses on hästi waikne. Wahest harva aga tuleb ta ka päewal maapinnale, kui ilm wäga soe ja ümbrus täiesti waikne juhtub olema.

Wiimasel ajal wõib märgata, et mäkri hakkab tekkima juurde, sest järjekindlalt tekib metsadesse lisaks teistele nende koopaid ja teeradu, mis wäga sarnanewad inimese tallatud jalgrajale. Kuna mägranahk pole just wäga hinnas ja looma ennast wõrdlemisi raske tabada, siis jätawad tema rahule ka rööwkütid ning mägrad wöiwad selle tõttu vabalt elada ja kosuda.

 

Mäger jahiloomana

Miks mäkra on kütitud lisaks jahihasardile? Kui tänapäeval pakutakse müügikuulutustes mägra pargitud nahku kodu kaunistamiseks – kas siis seinale või näiteks istmekateteks, siis läbi aja on üsna tähtis olnud mägra karvade kõrval, millest pintsleid valmistati, just nimelt mägra rasv. Koos hülgerasvaga kuuluvad karu- ja mägrarasv pehmete rasvade hulka, mille koostises on palju oleiinhapet, mis on orgaanilise looduse tavalisim küllastumata rasvhape. On usutud, et karurasvast nii nagu mägrarasvastki tõuseb tulu karvakasvu soodustamisel – see on üsna populaarne ravim kiilaspäisuse vastu. Mägrarasv on ka hinnatud komponent loodusravis erinevate salvide koostisosana; temast valmistatakse ka seepi. Kadunud Kaika Laine luges mägrarasvast määrdele, mis aitas seljavalude ja radikuliidi korral, veel ravisõnad peale, misläbi sai mägrarasv väge juurde. Mul oli seda Laine mägrarasva maal kapis tallel. Rasva leidis üles meie kõuts, kes oli kevadel pulmas käies nii haledasti viga saanud, et üks tagumine käpp oli roosa, karv ei tahtnud sinna kuidagi peale kasvada. Nõndaks, kõuts murdis ennast kappi, pistis kalli rasva pintslisse – ja ennäe, mõne aja pärast oli tagumine käpp jälle karvane nagu mullu ja muiste. Laine kuulsus kasvas ümberkaudu seejärel üksjagu, et kui tema rasv juba kassi käpale karvad tagasi kasvatab, mis see veel inimesel kõik head suudab teha. Ja muidugi sobis mägra rasv nii saapa- kui vankrimäärdeks. Aga mis sai neist kahest õnnetust mägrast, kes väikese Illimari isa kaasabil oma elu kaotasid?

[- - -] Seevastu täitis aga ruumi väljakannatamatult vänge hõng. Saaremaa Riidu istus lõuka ees ja näis pajas midagi keetvat. Illimar lähenes talle.

„Mis sa teed siin?“  - „Sulatan mägrarasva.“ – „Mis sa sellega teed?“ – „Egas mina, aga valitseja-härra ja kirjutaja-isand. Saatsid mägrad siia, sulatagu ma ära, saavat talveks head saapamääret. Ma siis sulatangi. Aga haiseb!“

Ta võttis kolde äärest pudeli, kummutas suu kohale ja tegi väga kibeda näo. Siis võttis puuorgiga pajast pekitüki, pistis suhu ning tegi veelgi vastikuma lõusta.

„Sa ju sööd mägraliha!“ imestas Illimar. – „Mis ma´s pean tegema? Hais on nii vänge, et pikapeale ei kannata. Peab jooma, aga viina peale peab sakusmenti võtma, kuid see on nii läila, et peab uuesti jooma!“ … (Tuglas, Väike Illimar. Tallinn 1971:122).

 

Mäger unenägudes

Muuseas, unes nähtud mäger pidavat tähendama eluraskustest üle saamist, nii et mägra aastal igati sobilik unenägu. Mäger 500 enam levinud perekonnanime hulka Eestis ei kuulu, küll aga mõned inimesed, kellel on au seda nime kanda, on jätnud jälje ka meie kultuurilukku, näiteks keele- ja kirjandusteadlane Mart Mäger, poeedinimega Vesipapp (1935-1993), kelle raamatuta „Linnud rahva keeles ja meeles“ ei saa läbi ükski loodusesõber.

Kas Saku õlletehas mägra aastal ka õllesordi „Mäger“ uuesti tootmisse võtab, pole siinkirjutajal teada. Tootmisse võeti mägraõlu 2004. aastal kampaania Mäger Eesti rahvusloomaks käigus ja oli toona üsna populaarne. Kas inimene võib ennast Mäkra juues ka mäkra paremini tundma õppida ja kas mägraõlle tarbimine aitab looduses paremini mäkra märgata või mängida, on juba iseküsimus ning jääb käesoleva põgusa sissevaate raamidest välja. 

Marju Kõivupuu

 

¹ Vaata ka: Huno Rätsep „Kust need loomad nimed said?“ http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2006_2/OK_2006-2_02.pdf, 11.01.20