Põder       Alces alces

Eestimaa põdrapopulatsioon on ületanud tänaseks üle 10 000 isendi piiri ning seda majesteetlikku looma on võimalik kohata nii meie metsades, kui rabades.

Otsustasin heita pilgu põtrade elutegevusele. Nende loomade käekäik sõltub suuresti metsamajandamise intensiivsusest, meie jahimeeste aususest ja kiskjate survest noorloomadele.

Pole mingi saladus, et metsamajandajate jaoks on meie metsades põtru paljuvõitu, aga jahimeeste jaoks täiesti  rahuldavas koguses (alati võiks olla rohkem). Üpris raske, vaat, et võimatu on leida kõiki osapooli rahuldavat tasakaalu - aga põdradki tahavad elada ning sigida, liigi säilimise eesmärgil.

Keerulised ajad jahimajandusele kuna Aafrika seakatk on põhjustanud meie metsades tühiku ühe liigi näol. Varem või hiljem hakkab nimetatu mõjutama meie põtrade elutegevust. Näiteks peavad hundid otsime metssigade asemel uue toidubaasi, mis ohustab loomulikult põdravasikaid ja -mullikaid. Omakorda, mida tugevam on hundipopulatsioon meie metsade, seda tervemad on Eestimaa metsaasukad.

Segadused jahimeeste erinevates leerides paistab põhjustavat põdrapopulatsiooni vähenemist ja seda mitte looduses toimuva reegleid järgides. Suuremaid ning tugevamaid isendeid jahivad näiteks salakütid, aga läbi aegade võime jälgida, kui metsades kehtib nn „igamehe õigus“ saavad esimeste hulgas kannatada suurulukid.

Milline saab olema põtrade tulevik meie metsades?  See sõltub jahimeeste suhtumisest salakütimisse, aga samuti  jahipiirkondade omavahelisest koostööst.

Hetkel naudivad veel põdrad rahulikult metsalangetajate poolt serveeritud „rootsi lauda“ – lageraide tulemina tekkinud toiduvarud ei lõppe nii pea. Pole saladus, et katk on üks hirmsamaid haigusi metsas, mille kaudseid ja otseseid tagajärgi loodusele võime mõista alles aastate möödudes.

Arvatavalt muutuvad sügise saabudes „mängureeglid“, vastasel korral võib olukord metsaasukate ning põtrade jaoks tähendada  nn „kuldse ajastu“ lõppu.

Eelkõige austagem loodust, kuigi kiusatused viivad meid vahel õunaraksu....