Kägu      Cuculus canorus

Kas teate, mis on esimene linnulaul, mille kõik lapsed selgeks saavad? Ja milles kõik inimesed lindudega kõnelda oskavad?

See on käo kukkumine.

Kes teist poleks käole vastu hüüdnud ja kägu teda siis vaatama tulnud? Ja kuigi käol on erinevaid hüüatusi, mõned kukuvad lihtsalt kuku-kuku, teised kuk-kuku, kolmandad kuku-kuk. Siis pruugib meil vaid metsas kägu kuuldes kurguhäälselt vastata, kui kukkuja aina lähemale tuleb ja varsti võite enda kõrvalt avastada hallitriibulise linnukese, kes kõrvulukustavalt kukub.

Nii et eesti rahvast võib küll piltlikult nimetada rahvaks, kes oskab lindude keelt.

Sel aastal tuli kägu vara. Enamasti tulebki ta isegi enne ööbikut ja pääsukest, kes ka nüüdseks kohal. Pääsuke tõi päevasooja, ööbiku öösoe on veel ahtake, aga käo toodud käesoe lubab küll käed mulda panna ja maad harima hakata.

Ja kuigi hommikust peetakse hoolekäoks, lõunast leinakäoks ja õhtust õnnekäoks, siis minu kõige erilisem kägudega kohtumine on olnud varahommikul tedreonnis. Siis kui igast rabanukast kostab ühe käo kukkumine, ringiratast tosin kägu korraga. Üksjagu hoolt kulub, et hommikul rabapeale seda kuulama minna, aga proovige ära, te ei kahestse.

Ja ei tee paha ka kohe kodus youtube kaudu korralikult käokukkumist õppida sest on põnev katsetada, kui lähedale sel kevadel käo meelitada saame. Kägu ei pahanda, ainult enda laulu valjuhääldist linnud kuulata ei armastavat.

Ilusat käopäeva! Kuku-kuk.