Väike-konnakotkas         Clanga pomarina

Kaitse alla võeti väike-konnakotka 37 uut püsielupaika ning muudeti seniste, 2010. aastal moodustatud püsielupaikade piire nii, et need hõlmavad tegelikke lindude elutsemispiirkondi.

Eesti ohustatud liikide punase nimestiku andmetel kuulub väike-konnakotkas 2008. aasta hinnangu alusel ohulähedasse kategooriasse. Eestis on hinnanguliselt 600–700 väike-konnakotka haudepaari, lindude arvukus on stabiilne (2013. aasta arvukushinnang). Euroopa väike-konnakotka populatsiooni suuruseks hinnatakse 16 400 − 22 100 pesitsevat paari, mis tähendab, et Eestis pesitseb 3−5% Euroopa väike-konnakotka populatsioonist. Seetõttu lasub Eestil kohustus tagada selle liigi soodne seisund, milleks tulebki kaitsemeetmeid jätkuvalt rakendada.

Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Kodupiirkonnaks hinnatakse Eestis 2 kilomeetrit ümber pesa, kus asuvad olulised toitumisalad (rohumaad, avamaakõlvikud). Väike-konnakotkas pesitseb nii okas-, leht- kui ka segametsas, kus peapuuliigiks on enamasti kuusk ja puistu vanuseks 80–100 aastat. Ühe paari territooriumil on enamasti mitu pesa, mida aastati vahetatakse. Kui väike-konnakotkaid ei häirita, kasutavad linnud pesapaiku aastakümneid.

Väike-konnakotka uued, kaitse alla võetud püsielupaigad asuvad: Harju, Ida-Viru, Jõgeva, Järva, Põlva, Pärnu, Rapla, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakonnas. Seniste püsielupaikade välis- ja tsoneeringu piire muudeti Jõgeva ja Tartu maakonnas. Uute moodustatud püsielupaikade kogupindala on 515 hektarit, millest 361 hektarit moodustavad sihtkaitsevööndid ja 154 hektarit piiranguvööndid.