Händkaku sulekuub on helehall ning piki tema sulgi jooksevad tumedad pruunid viirud.
Fotod: Remo Savisaar

Kõige sagedamini satub ilves kuulma ja nägema meie metsade kaht põhilist kakulist – värb- ja händkakku. Viimase kohtamiseks on minu arvates parim aeg septembrist-märtsini. 

Eelmisel korral tutvustasin värbkakku, sellel korral on järg händkaku käes, kes on meie metsamassiivide üks levinumaid kakulisi ja kes eelistab pesitsemisks suuremaid ja vanemaid metsi. Händkaku sulekuub on helehall ning piki tema sulgi jooksevad tumedad pruunid viirud. Segi võib teda ajada vaid kodukakuga, kuid händkakk on suguvennast suurem, heledam ja ka tema saba on pikem. Just pikema saba tõttu on ta nimeks händkakk, rahvakeeli ka sabakakk. Mõõtmetelt on ta ronga suurune, kuid puhevil olekus näib suurem.

Peale olukorra kontrollimist järgneb ilveseemale ka noor ilves, kevadine kutsikas.
Fotod: Kalmer Lehepuu

Värbkakk on leevikese mõõtu, Euroopa väiksem kakuline.
Foto: Remo Savisaar

Kõige sagedamini satub ilves kuulma ja nägema meie metsade kaht põhilist kakulist – värb- ja händkakku. Tutvustaksin teile täna neist esimest, värbkakku. Tema on meie ja kogu Euroopa väiksem kakuline. Mulle meeldib öelda, et ta on leevikese mõõtu linnuke, sest just nii väike ta ongi!

Noored mõmmikud augustikuisel metsasihil. Uudishimulikud!
Foto: Remo Savisaar

Minu esimene kohtumine ilvesega leidis aset 9 aastat tagasi, septembrikuu alguses. Külastasin siis sageli Alam-Pedja looduskaitseala, mis tundus mulle toona paradiisina. Ma ei mäleta ühtegi tühja käiku ja iga kord oli põnevus laes. Keda täna kohtan?! Ikka nägin mõnda põnevat imetajat või tiivulist. Metskitsi, põtru, rebaseid, kährikuid. Suurematest loomadest ma väga unistada ei julgenud, kuid eks karu-hundi-ilvese peale sai mõeldud küll. Jälgi leidus ja lootust oli!

Metskitsest toituv ilves elab inimesele nüüd uskumatult lähedal. Varem põhiliselt valgejänest eelistanud metsakiisu elas ka jänese elupaigas - sügaval laanes. Vaatamata sellele, et ilves on nüüd inimesele lähemale kolinud, on siiski harukordne, kui ilvest nähakse. Kuid vahel näib metsakiisu unustavat oma peidulisust ja võib istuda väga avalikult lagedal kohal. Hoidkem silmad lahti!
Foto: Tarmo Mikussaar

Tallinna loomaaia 79. sünnipäeval toimunud Ilvese tunnis selgitas Loomaaia direktor Tiit Maran ilvese puuri juures, kuidas teadlased said jälile, kas hunt on tugevam kui ilves. Ning loomaarst Aleksandr Semjonov kõneles loomaaia kõige ohtlikemast elukatest - ja need pole sugugi jääkaru ning tiiger, rääkimata ilvesest! 
Ilvese tunni korraldasid Tallinna Loomaaia Sõprade Selts, Aasta loom ning Tallinna Loomaaed.

Loomaaia 79. sünnipäeval, 25. augustil pühendame õhtutunnid Tallinna loomaaia vapiloomale, kes on ühtlasi aasta loom - ilves.  Algas ju 1937. aastal loomaaia kollektsiooni lugu just ilves Illust, kelle Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond sai kingituseks.

Väike-kärbsenäpi isaslind. 
Foto: Remo Savisaar

Tutvustaksin teile üht ilvese vähemtuntud, kuid silmapaistvat naabrit. Lind, keda kuulen või näen tihti ilveseradadel liikudes - väike-kärbsenäppi. Meie neljast kärbsenäpist on ta kõige metsalembesem. See, et ma teda kuulen ja näen, ei tähenda, et teda kõikjalt leida võiks. Vanad kuusesegametsad on tema lemmikuks. Ikka sellised, kus leidub surnud puid ja ka tuulemurdu. Ilvesega on neil sama eelistus!

Samal ajal, kui Elistvere loomapargis müravad ilvesepojad ja neid saab koha peale vaatama sõita, õpetab Remo Savisaar neile huvilistele, kes ka looduses ilvest kohata soovivad, kuidas oma soovi reaalsuseks muuta.

Selle aasta maikuus täitus mul üks ilus number – 10! Kümme ilvest, keda olen kohanud viimase kolme aasta jooksul meie looduses. Räägin teile väikese loo sellest viimasest kohtumisest.

Halljänese kõrvad on pikemad kui valgejänesel. Pildistatud juunikuus.
Fotod: Remo Savisaar

Sel korral tuleb lühidalt juttu jänestest, kes teinekord ilvese toidulauale jõuavad. Meie looduses võib kohata kahte liiki – hall- ja valgejänest. Mina kutsun halljänest põllujäneseks ning valgejänest metsajäneseks. See iseloomustab keskkonda, kus nad peamiselt tegutsevad. Teinekord nende teed ka ristuvad ja nii võib valgejänest kohata metsade vahelisel põllul ja vastupidi.