Künnivaresed on meil ühed varasemad kevadekuulutajad, nende saabumise ajal peab maapind olema kohati lumevaiba alt välja sulanud. Mõned „vapramad“ jäid siia ka talvituma.

 

Künnivaresed pole niivõrd igapäevased, kui meil aasta läbi elutsevad hallvaresed. Nende levik on piirkondlikum – sagedasem just Ida- ja Lõuna- Eestis ning nad võivad seetõttu olla kohati isegi tundmatud.

 

Pesitsemise alguseni jääb veel umbkaudu neli nädalat, aga pesitsetakse kolooniatena eelistades kultuurmaastikke: parke, kalmistuid või lindudele sobivaid linnapuistusid. Pesapuudena eelistatakse lehtpuid ja ühel võimsa võraga puul võib olla isegi kolmkümmend pesa. Juba on mõningaid isendeid märgatud pesakolooniates tegutsemas, aga paar päeva nad seal toimetavad, kuid  koht jääb jälle vaikseks kuniks ilmad kevadisemaks muutuvad.

 

Ronkadest pisemad, kuid halli sugulasega ollakse suuruselt sarnased: pikkus jääb künnivarestel alla poole meetri, kaalu neli … viissada grammi, sulestik must, mis päikese käes veikleb metalselt lillakaspunast tooni.Nokatüvikul märkame hallikasvalget paljast nahariba ning sõõrmete kohal puuduvad neil suled.

 

Inimesed künnivareste tegemistest lugu ei pea – valjuhäälsed, parkides-kalmistutel roojavad ning prahistavad tegelased. Umbes kolm kuud peame pesitsusajal nende tegelikult nutikate lindude laamendamist kannatama, siis on jälle „kord majas“.