Kabrad tiirutavad jooksuajal ringikujuliselt kõrges heinas, tehes tihti "kaheksaid". Maha jäävad korrapärased ringid rohus.
Foto: Tarmo Mikussaar
 

Metskitsede elus on praegu tähtis periood, mida maakeeli millegipärast jooksuajaks nimetatakse. Sel ajal, tõepoolest, ka joostakse, aga olulisem on tegevus, millega pannakse alus uuele metskitsepõlvkonnale. Jooksuaeg on tipphetk kõigi ulukite aastaringis, aga sigimisstrateegiad, mis muuhulgas ka asjakohases käitumises väljenduvad, on väga erinevad. Metskits ei ole monogaamne (mis on üldse haruldane nähtus loomariigis) nagu näiteks hunt, ega ka selles mõttes polügaamne nagu punahirv, kelle isasloomad koguvad enda ümber lehmadest haaremi ja üritavad nende kõigiga paarituda. Sokkude käitumine sarnaneb pigem põdrapullide omaga. Mõlemad on teise sugupoole esindajaga koos päeva või paar ja kui too on valmis viljastumiseks, siis see vajalik toiming ka ära korraldatakse, mille järel otsitakse uus partner. Sokud on viljastamisvõimelised mai algusest detsembri lõpuni. Seda võimalust realiseerida saab ikkagi vaid juhul, kui teine pool selleks valmis on, s.o paari päeva jooksul juulis-augustis, väga harva ka hiljem.
Ovulatsiooni lähenedes aktiveeruvad kitse sõrgade vahel asuvad lõhnanäärmed ehk interdigitaalnäärmed. Erutavalt lõhnavad jäljed leitakse  asjast huvitatud soku poolt kiiresti ja siis algab vähemalt tunde, aga vahel kogu päeva kestev tagaajamine. Mitte selles pole asi, et sokk ei suudaks kitse kätte saada. Kui seisatub kits, peatub ka tagaajaja. Vahel pauside ajal koguni süüakse. Ja siis jooks jätkub. Sellised on „mängureeglid“, mille bioloogiliseks mõtteks olevat asjaolu, et füüsiline pingutus vallandab ovulatsiooni. Aeg-ajalt meelitab kits oma partnerit piiksudes ehk samal viisil kui oma talledega suheldes. Muide, niisugust piiksu järele aimates on ka asjatundlikul jahimehel võimalik armuvalus sokku ligi meelitada. Kas see just ilus temp on, selle üle võib muidugi vaielda. „Mängu“ lõppfaasis tiirutavad loomad ringikujuliselt, sõtkudes rohu sisse hästi märgatavad rajad, mida rahvapäraselt „nõiaringideks“ nimetatakse. Lõppfaasiks on paaritumine, mis kestab lühikest aega, aga mida korduvalt ette võetakse. Seejärel siirdub  sokk uue partneri otsingule ja emasloom otsib üles talled, kes pidid mõnda aega omapead toime tulema. Kui kaua lahusolek kestab, ei oskagi arvata: üks ööpäev kindlasti, aga tõenäoliselt siiski kauem. Sõltuvalt asjaoludest võib see periood üsnagi varieeruv olla. Talled jäävad oma ema saatma järgmise aasta mai- või juunikuunini, mil näeb ilmavalgust järgmine generatsioon. Emased järeltulijad võivad jääda kitse lähedusse ka edaspidi. Oma vanema käitumist järgides omandavad talled eluks vajalikke teadmisi – mida süüa, keda karta jne. Kitseema kui toitja roll väheneb pärast jooksuaega aga oluliselt. Selle kohta, mil imetamine täielikult lõppeb, on erinevaid tähelepanekuid. Enamasti peaks see juhtuma septembri- või oktoobrikuus.

Tiit Randveer