Musta-valgekirjud rähnid suuruse järjekorras:

 

Valgeselg-kirjurähn        Dendrocopus leucotos

 

Suur-kirjurähn                 Dendrocopos major

 

Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn          Picoides tridactylus

 

Tamme-kirjurähn             Dendrocopos medius

 

Väike-kirjurähn                 Dendrocopus minor

 

Kaunid hilistalvised päevad tulekul. Suusatada saab nüüd edukalt ka väljaspool ettevalmistatud suusaradu. Sulailmade järel kannab lumikoorik suusatajat nii avamaastikul, kui metsas – usutavalt lähevad paljud nädalavahetusel loodusesse nautima.

Vaatleme keda ja kus me kohata võime, kui trummeldajad kuuleme?

Valgeselg-kirjurähnid tegutsevad tõeliselt vanades lehtpuu- või lehtpuu enamusega segametsades sest nemad okasmetsades seemneid söögiks ei tarvita . Tegutsemisala võib olla päris suur sest putuktoidulised ollakse läbi aasta. Suur lind trummeldab valjult, mille kestvuseks võib olla kuni paar sekundit.  Talvine arvukus on sisserändajate jagu suvisest suurem ning võib küündida isegi kümne tuhande isendini.

Täna me lindude välimust ja mõõte kirjeldama ei hakka vaid keskenduma kohtadele, kus musta-valgekirjud rähnid tegutsevad

 

Suur-kirjurähn

Meie looduses kohatavamaid ning suurima arvukusega (loenduste andmeil viiskümmend, kuni sada tuhat) on suur-kirjurähnid. Nende elukoha valikul pole erilisi eelistusi, kohtame neid ju linnametsades parkides, kalmistutel ja harvad pole nende külastused värvuliste talvistes söötmiskohtades. Suur-kirjurähnii tegutse noores puistus või hooldatud majandusmetsades – seal võivad kõik meie rähnid lihtlabaselt nälga jääda. Talvel toituvad suur-kirjurähnid okaspuude seemnetest, kes vähegi looduse liikunud on trehvanud suur-kirjurähni sepikojale.

 

Suur-kirjurähni sepikoda

Suur-kirjurähni trummeldamist on kuulda ka merikotka kaamera vahendusel, kusagil läheduses lind tegutseb. Trummeldamine kostub maru kiirelt nii et üksiklöökegi raske eristada, kestes umbes sekundi ning lõpeb järsult.

Paljud rähnid pesitsevad lehtpuude õõnsustes: haavas või kases. Aga samade lindude toitumise territoorium jääb okaspuu metsadesse. Mõlema puistu puhul kujuneb oluliseks nii vanade puude, kui jalal surnud puude olemasolu metsakoosluses.

Loodusheli veebikeskkonnast saab kuulda rähniliste häälitsusi ja trummeldamist: LINK

 

Laanerähn

Laanerähn ehk kolmvarvas-rähnide sulestikust punast värvi otsida ei maksa. Kui emaslind on musta-valgekirju sulestikuga, siis isaslinnu lagipeal märkame hoopis kollast „mütsikest“.

Tegutsetakse peiduliselt, aga sagedamini vanemas puistus, eelistades kuusikuid. Toiduks otsitakse putukaid, kooritakse “surnud“ kuuskedelt koort, et leida kuuse-kooreüraski vastseid.

Trummeldatakse väikesema rähni kohta  päris valjult, mis kestab kuni poolteist sekundit: alul tugevamalt, lõpupoole kiirenevalt (võib isegi musträhni trummeldamisega segi ajada).

Talvisel ajal võime laanerähne kohata suurema tõenäolisusega sest nende arvukus on põhja või ida poolt saabunud talvevõõraste jagu suurem, kuid ettevaatlike lindude vaatlemiseks peab nende suunas liikuma tasa ja targu.

Laanerähnide elupaikadeks on vanad metsad. Meie metsade majandamisega seoses toimuvad  väga suured muutused, kus kaovad paljudele liikide sobivad elupaigad. Möödub aastakümneid, enne, kui lageraidega majandatud metsade asemele jõuab tärgata mitmekesine elukeskkond sest metsaistutuse järgselt sirgub nendel aladel sarnase vanuse ning suurusega, kuid juba liigirikkuselt vähema väärtusega metsakooslus. 

 

Tamme-kirjurähn

Tamme-kirjurähne kuuleb trummeldamas ikka üpris harva. Samuti ei kohta me linde meie metsades, pigem mõnes mõisa- või linnapargis. Sulestiku üldmulje järgi võime nad segamini ajada suur-kirjurähniga.  Kuid tamme-kirjurähn nokk on pisem ja õrnem ning rinnasulestik triibuline.

Lehtpuudelt otsitakse toiduks kõikvõimalikke putukaid, aga pigem nokaga urgitsedes, kui toksides. Kui vahtral mahlad liikuma hakkavad joovad linnud oma nokitud kohtadest imbuvat magusat mahla.

Meil pesitsesid linnud esmakordselt alles aastatuhande vahetusel ja nende arvukuseks võib olla napilt sadakond isendit – seega päris haruldased.

Väike-kirjurähn

Väike-kirjurähnid on meie teistest rähnidest oluliselt pisemad vast krööm varblasest kogukamad. Varjatud eluviisiga ning samuti talvisel ajal rändurite võrra arvukamad, kuid kevadeks jääb meile erinevatel andmetel pesitsema kuni viis tuhat väike-kirjurähni paari.

Erinevalt teistest rähnidest tegutsetakse meelsamini puuokstel, kui puutüvel, mistõttu jäädakse meile ka vähem märgatavateks. Tegutsetakse eriilmeliste leht- või segametsade äärealadel. Sügaval metsas neid ei kohta.

Väike, aga oma territoorium tähistamiseks trummeldab – see kuuldub nõrgalt, iseloomulikult aeglaselt - pigem selline „vurin“, mis kestab kuni paar sekundit. Vuristamisele võib pea kohe teine sarnane järgneda.

Meie metsades pesitseb puuõõntes 37 linnuliiki. Uue pesaõõnsuse rajavad suuremad rähnid omale igal aastal, lisaks veel poolikuid „puhkepesi“. Osa linnuliike kohandavad omale looduslikke  pesaõõnsusi, kuid 15 linnuliiki pesitseb meil teiste lindude poolt juba kasutuses olnud pesakoobastes.

Seega rajavad rähnid teistele pesitsejatele olulise osa  pesaõõnsusi. Lageraie puhul siirduvad uue elupaiga otsingutele nii rähnid, kui nendega seotud teised liigid. Muidugi tekib esimestel aastatel uues elupaigas pesitsuskohtade puudujääk…