Looduskalendri minutid Vikerraadios: Sokukarje

Postitas Looduskalender - R, 11.05.2018 - 08.08
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Sokk

Sokk

Sisu

Kevadõhtute luksus on see, et ilm on nii pikalt valge, et ei tahagi magama minna. Tegelikult on ju vaid kuu aega kõige pikema päeva ja lühema ööni.

Istud siis oma maakodu rõdul, endiselt paksudesse tekkidesse mässitud ja kuulad õhtukägu ja ööbikut, laulurästa kõlavaid kordusi kuuseladvast ja punarinna tiristamist toomingasalust.

Ja siis see kotsab! Koletu möiratus keset idülli. Hea on sel hetkel istuda. Aga vahel, kui olen läinud uurima, kas heina seest kostev krabin kuulub siilile või sehkendavad karihiired sinna pesa teha, siis võtab selline karjatus ikka põlvist nõrgaks küll. Ehmatan! Ehmatan alati hirmasasti. Ja siis naeran enda üle. See päikeseloojangusse hõikav tegelane on mu tagatiigi äärne metskitsesokk.

Ta on miskipärast võtnud nõuks, et see võsa siin, mille jätsime ööbikule, on tema territoorium. Ja iga kord, kui õhtuhämaruses sinna läheme, siis ta lihtsal ehmatab meid poolsurnuks.

Metskitse soku hüüatus on midagi haukumise, röögatuse ja möirge vahepealset. Ja ehmatavad ta hääle peale isegi vanad metsamehed.

Jah praegu on veel algus, see kestab nii juulikuuni välja. Just on ta ära puskinud mu mustsõstrapõõsa, nii et kooreribad lendavad. Üleval mäe peal on teinegi selline narmendav piiripuu – kask.

Huvitav, et kuigi sokuga kohtumised on pea igaõhtused, siis metskitseemandat pole ma näinud. Tema peaks olema viimast kuud tiine, varsti peaks ta kusagil põllu peal sünnitama ühe või kaks talle.

Need talled on imearmsad, mu lapsel oli kunagi selline mängukitseke, pisike ruuge suurte kõrvadega tegelane. Siis ei tohi enam metsas raginaga toimetada. Aga ega neid tallesid rohu seest enamasti ei näegi.

Aga kus on möirgav sokk lähikonnas, seal on ümberringi ka kitsemammasid oma beebidega. Hoiame õhtuvaikuses seda lastetuba.

 

Sokud. Territooriumitüli

Sokud. Territooriumitüli.