Eestimaa südames Paide linna lähistel Prääma soo pervel Viraksaares peitub üks hoopis isevärki muistne rabatee. Ehkki ontlikult infotahvliga varustatud ei ole tegu tähistatud matkarajaga tänapäeva mõistes, vaid ligi poole aastatuhande vanuse palkteega, mis õnneliku juhuse tõttu 1985.aastal turbast paljandus.

Salatee nimetus on siiski pigem tinglik, sest tee oli selleks liiga mastaapne. Täna on ligi 600 m pikkusest ja 3 m laiusest Palivere vooreni ulatuvast teefragmendist eksponeeritud kümnekonna meetri pikkune lõiguke peaasjalikult soomändidest sillutist, mis oli mattunud 30-70 cm turbakihi alla.  

Nii on salatee mõiste pigem lugupidamisavaldus kaugetele aegadele, mis ikka alati salapärased tunduvad. Dendrokronoloogilise uuringu järgi langeb tee ehitusaeg kokku Liivi sõjaga 16.sajandil, mil Paide ümbrus oli tunnistajaks tõsistele lahingutele. 

Sama aega mälestab teiselpool Paidet ka obelisk keset teeäärset põldu.  

Eesti rahvapärimuses on palju juttu kõikvõimalikest sõja-sala-soo-teedest, mida olevat kasutatud vaenlase eest sohu põgenemisel aga kuna ajutised pelgupaigad soosaartel endast kultuurikihti maha ei jätnud, siis jäävad meie osaks tihti üksnes oletused. 

Mälestusmärk 1573.aastal Liivi sõja ajal Paide piiramisel langenud vene sõjameestele.

Mäo ristilt Paide poole siirdudes jääb vegetatsioonivaesel ajal silma keset põldu väikses võsas kõrguv obelisk. Selle kohalikust dolomiidist 8,5 m kõrguse mälestusmärgi püstitas 1886.aastal Mäo mõisnik baltisaksa parun admiral Olaf von Stackelberg.