Sapipuravik

Harilik kivipuravik

Sapipuravik     Tylopilus felleus

Harilik kivipuravik     Boletus edulis

Seeneaasta on tänavu nagu ta on, aga Naissaarelt leidsin eelnimetatud kasvamas vähem, kui kümne meetrise vahemaaga ja seda päris mitmes kohas, mis ajendaski seda lugu kirja panema. Nimelt võib üks sapipuravik rikkuda kogu hõrgult maitsva seeneroa andes toidule sedavõrd viha maitse, et see kogunisti süüa ei sünni.

Kivipuravikke võime kasvamas leida nii noortes okaspuumetsades, kui lehtpuumetsades, samuti valgusküllastel raiesmikel ning metsaservadel.

Sapipuravik võib sattuda seenelise korvi näiteks kivipuraviku pähe. Kasvukohtadeks sagedamini okasmetsad, aga vahel sambla sees kõdunenud puidul või sipelgapesast. Meie metsades üks tavalisemaid puravikke.

Sapipuraviku tunneme ära seenejalal oleva tumeda, robustse võrgu ning seenekübara aluse roosaka tooniga torukeste kihi järgi. NB! kõigi puravike hulgas on roosakad torukesed ainult sapipuravikul. Mõru maitset on koheselt tunda, kui seenejalga lõikepinnalt kergelt limpsad.

Hariliku kivipuravik kübar on pruunides toonides. Torukeste värv varieerub vastavalt seene vanusele: veidi vanematel seentel muutuvad need kollakaks, päris vanadel seentel oliivioheliseks. Seene jalg on jäme, vahelt kogunisti tünnisarnane ning selle helepruunil pinnal märkame vaid valget, habrast võrgustikku. Seene viljaliha on valge, aga kleepuva kübarnaha alune pruunikas. Ja milliseid seeneroogi annab kivipuravikest valmistada.

Metsas on ikka ilusad ajad.

Harilik kivipuravik