Uni on ökoloogiliselt oluline, aidates organismil taastuda ja aktiivsusperioodiks energiat säästa. Looduses kella ei keerata – elusorganismid sätivad oma tegemisi päikese järgi ning päikese kulgemisega taevavõlvil on otseselt seotud ka magamine ja uni. Kuigi kellakeeramised muudavad unerežiimi ning tekitavad ebamugavust paljudele, on lisaks päikesele veel und mõjutavaid tegureid.

Osaliselt sõltub meie uni ka geenidest, mis meil kõigil on unikaalsed. Samas on meie senised teadmised une seostest geneetikaga piirdunud suuresti inimese ja labori-imetajatel tehtud uuringutega ning une kontrollmehhanismide tagamaad looduslikes oludes ootavad täpsemat uurimist.

Talvise pööripäeva järel päevade pikenedes hakkavad linnud üha aktiivsemalt laulma. Kui mitte varem, siis hiljemalt jaanuari lõpu päikselistel päevadel võib rasva- ja sinitihaseid laulmas kuulda. Reeglina püüavad isaslinnud lauluga emastele muljet avaldada ja territooriume hõivata, samas on troopiliste linnuliikide seas ka emaslindude laulmine küllalt sagedane. Meie laiuskraadidel suhtlevad emased kaaslasega või pesakonnaga pigem erinevate häälitsuste varal, isastele omaseid keerukaid stroofe kuuleb nende nokast harva. Siiski on selgunud, et mõnedel puhkudel võivad emaslinnudki laulda.

Kuigi kliima muutub pidevalt, on just viimase poole sajandi muutuste kiirus valmistanud kohanemisprobleeme mitmetele liikidele. Tulemuseks on liigi arvukuse langus, halvemal juhul ka väljasuremine. Kuigi imetajatega võrreldes on lindudel eeliseks ebasoodsate olude saabudes kiiresti lennates lahkuda, et kevadel taas naasta, on heast liikumisvõimest hoolimata mitmete rändlindude puhul täheldatud kliimamuutustele jalgu jäämist.

Linnad meelitavad linde ja teisi loomi eriti talvel, sest hoonetest eralduv soojus kütab keskkonda ja aitab loomadel energiat säästa. Lisaks saavad neil „soojasaartel“ mitmed linnuliigid kerge vaevaga kõhu täis inimese lohakusest laokile jäetud toidupaladest ning ka just lindudele mõeldud toidumajadelt. Rasvatihaste koondumist linnadesse juba sügisrändel ja eriti arvukalt talvisel perioodil sedastavad ka paljud teadusuuringud. Põhja-Soomes ja Rootsis suudavad rasvatihased talve üle elada vaid tänu inimtegevusele – linnud koonduvad asulatesse, kus veedavad kogu pika pimeda talve, ning lahkuvad sealt pesitsusaladele alles kevade saabudes.

Seda, et tihased on arvukaimad toidumajade külastajad, kinnitavad ka aialinnuvaatluste tulemused. Tihased sagivad vilkalt toidumajade juures varavalges ja lahkuvad hämaruse laskudes ning on pea võimatu kindlaks teha, kes tuli, kes läks, kuhu läks ja kas lind ka tegelikult sama toidumaja juurde tagasi tuleb.

Linde rõngastades on teada saadud, et pigem püsivad tihased ühe piirkonna toidumajade ligiduses ning uutele jahimaadele suunduvad harva. Selline lokaalne paigatruudus näib ilmselt lindudele optimaalse lahendusena – milleks minna tundmatule territooriumile õnne proovima, kui läheduses on toit tagatud. Siiski jääb võimalus, et tegelikult on linnud “laisad” ja ei viitsi uusi jahimaid otsima minna. Laiskust on aga lindude puhul ülimalt keeruline mõõta.

Mida liikuvamad linnud, seda väiksem on nende lokaalne geneetiline eristumine, kuna liikudes “rändavad” kaasa ka geenid ja kanduvad edasi järgmisse põlvkonda. Selliselt peaks ajapikku erinevused populatsioonide vahel kaduma. Siiski eeldab selline teooria, et organismid saavad vabalt ilma takistusteta (nt mäestikud, suured veelahkmed jms) liikuda. Lisaks võib pidev “võõraste” geenide lisandumine pärssida populatsioonide kohastumist lokaalsete tingimustega, sest “väljast” lisanduvatele geenidele ei ole kohalikud keskkonnatingimused veel mõju avaldanud. Selline pidev geenide rändamine populatsioonide vahel võib takistada uute liikide väljakujunemist, mida isoleeritus vastupidi suurendab.

Esimene hommikune külaline

Aastaläbi au sees

väikene lind,

kel must on pea ja kollane rind.

Suviläbi poegadega rassib,

neile aina toitu ette tassib.

Külas käib kord väänkael,

selline va sänikael.

Pesas munad katki lööb,

nende sisu ära sööb.

Tihased ju vaeva näevad,

pesakonnad ilma läevad,

Pisilinde lendu läeb,

üha laia ilma näeb.

Saabub sügis, kõle ilm,

otsib süüa väike silm.

Pimedus toob linnu koju,

magab puhvis üksik roju.

Uusaasta üleöö muutuse toob,

suur-kirjurähn oma pesa loob.

Lennuava suuremaks toksti

ja ongi võõras pesas vopsti.

Liike võib ökoloogiliselt jagada spetsialistideks ja generalistideks. Kui spetsialistid on kohastunud kindlate keskkonnatingimustega ning kiirete muutuste toimudes võib neil liikidel raskeks minna, siis generalistid suudavad toime tulla väga mitmesugustes oludes – nii linnas kui ka maal, soojas ja külmas, metsas ning lagedamal alal. Seega ei ole siis ime, et generalistid on sagedased inimkaaslejad ehk liigid, kes on just oma suure kohanemisvõime ja vähese nõudlikkuse tõttu suutnud kohaneda linnaeluga ning arvukaks muutunud. Üks kõige tuntum generalist on inimene ise, kes suudab hakkama saada igas piirkonnas (v.a arktilised alad). Inimesega suudavad selles sammu pidada vaid vähesed loomaliigid.

Alles hiljuti oli aasta linnu teadusuudiste rubriigis juttu rasvatihase oskusest jätta meelde teiste lindude toiduvarude asukohti nende käitumist jälgides (vt uudist siit). On teada, et rasvatihased on ruumilist meeldejätmist nõudvate ülesannete lahendamises võimekamad sini- ja salutihastest.

Eesti Ornitoloogiaühingu eriauhind parima tihasepildi eest: Varvara Fedossova (10 a), Jõhvi Vene Põhikool. Tii-tii-digitihane

15. korda toimunud EENeti arvutijoonistuste võistlusele esitati sel aastal 5396 pilti 199 koolist üle Eesti. Võidutööd laekusid Narva Pähklimäe Gümnaasiumist, Tallinna Kristiine Gümnaasiumist, Tallinna Saksa Gümnaasiumist ning Tartu Kunstikoolist. Arvutijoonistuste võistlusele sai töid esitada kaheksal ajaloo- ja loodusteemal. Enim paelus autoreid teema „Elu ilma elektrita”, mis tõi võistlusele 1617 pilti. Populaarne oli ka Eesti 2016. aasta lind rasvatihane, keda kujutatid 521 pildil. Enim konkursitöid laekus Tartu Aleksander Puškini Koolist, Kadrina Keskkoolist ning Narva Keeltelütseumist.