Põldmurakas ehk põldmari     Rubus caesius

Põud tegi kohati põldmurakatele liiga, aga viimase aja vihmad aitasid viljad uuesti kosuma.

Kuid valgusrikkad kasvukohad ja lubjarikkamad mullad põldmurakatele just sobivad.

Põhjaranniku, Läänemaa ja saarte paeste põldude niiskemates kohtades ning kiviaedadel on tegu vaata, et „ebamugava“ umbrohuga - põldmurakate leherootsudel ja vartel on ju torkivad ogad. Alususmetsa varjus kasvavad põldmurakad hoopis põõsa kujuliselt ning torkivaid ogasid on tüki maad vähem ehk palju oleneb taime kasvukohast, aga hajusalt leiame neid üle terve Eesti.

Põldmuraka vilju nimetatakse koguviljadeks nagu vaarikaidki, mis küpselt mustad ja tugevalt sinaka vahakirmega kaetud, vahel võivad põldmarjad seetõttu isegi hallikatena välja paista.

Põldmurakad pole siiani suutnud vaarikate kuulsusele kandadele astuda. Hoolimata sellest, et sisaldavad hulgaliselt mineraalaineid, orgaanilisi happeid, vitamiine ja mida kõike veel. Täiesti arvestatav raviva toimega taim nagu vaarikaski.

Põhjuseid on mitmeid: koguviljades olevad luukesed on põldmurakatel suuremad ja küpsetel marjadel ei taha õiepõhi hästi viljast eralduda…

Põldmurakatest annab valmistatakse kõikvõimalikke hoidiseid, aga minu tagasihoidlik eelistus langeb siiski hõrgule marmelaadile.

Üllatumiseks pole põhjust, et valgeid kuni paari sentimeetrise läbimõõduga õisi võime taimedelt leida kuni öökülmade saabumiseni, muuseas siis muutuvad ka viljad maitsvamaks…

Põldmari