Mu viimased kaheksa nädalat on möödunud ravimtaimedega. Mitte neid korjates. Vaid hoopistükkis kirjeldades.

Aasta lõpul peaks lugejateni jõudma uus kolme autori poolt kirjutatud raamat “Eesti ravimtaimed”. Ain Raal räägib selles raamatus meie ravimtaimede teaduslikult põhjendatud ravitoimetest, mina aga valisin enda arvates lihtsama osa – nende taimede kirjeldamise nii, et igaüks neid ära võiks tunda.

Mu viimased kaheksa nädalat on möödunud ravimtaimedega. Mitte neid korjates. Vaid hoopistükkis kirjeldades.

Aasta lõpul peaks lugejateni jõudma uus kolme autori poolt kirjutatud raamat “Eesti ravimtaimed”. Ain Raal räägib selles raamatus meie ravimtaimede teaduslikult põhjendatud ravitoimetest, mina aga valisin enda arvates lihtsama osa – nende taimede kirjeldamise nii, et igaüks neid ära võiks tunda.

Meie kodumaa taimi rahva käsitluses I-II 
Autor Gustav Vilberg (Vilberg = Vilbaste)

Kirjastus „Loodusevaatleja“, I. osa ilmunud 1934 ja II. osa 1935

Olen olnud lapsepõlvest saadik võlutud oma vanaisa Gustav Vilbaste taimede kirjeldustest, need on voogavad, vahel luulelised ja äratuntava lõhnani paigas. Paraku on need kirjutatud veel ajal, kui inimesed ka hästi taimi tundsid ja neid pole sugugi paljude taimede kohta. Ja nad on lehekülgi pikad. Peale sõja aegsetes raamatutes on valdavaks saanud juba määrajalik, lühiformaadis käsitlus, mis eeldab, et tunneksime juba hästi kõiki taimi ning peaksime leidma määrajast vaid kinnitust oma määrangule või tegema selle abil vahet vaid sarnastel liikidel.

Teate ju küll seda tunnet, kui olete leidnud tundmatu taime ja tahate talle nime anda. Mida siis teete?

Kõige parem on muidugi minna tuttava taimetarga juurde ja küsida. Kahjuks pole see alati võimalik. Tänapäeval saab muidugi teha taimest pildi ja selle sotsiaalmeediasse suurele ringile arvamiseks panna. Enamasti saame sealt ka vastuse. Paraku ei ole ikka veel võimalik edastada taime lõhna ja ammugi mitte teda läbi ekraani puutuda. Mis on mitmete taimede puhul ülioluline.

Kuidas käitun ma ise, kui küsida ei saa? Ma lappan lahti kõik oma taimeraamatud, eelkõige sellised, kus palju pilte. Ja just piltide abil saan jälile umbkaudugi sellele, kustkandist taimenime otsida.

Jah, need nutiprogrammid, mille abil pildi järgi määramine käib, on ka head, aga paraku piisab vaid ühest veast määramisreas, kui määrang lootusetult rappa jookseb.

Seega on pildimääraja lehitsemine ikkagi praegu parim moodus taimele õiget nime leida. Aga ka siin on omad probleemid. Kui tegemist on fotomäärajaga, siis võib ekraanil või paberil olla taim hoopis teistes värvides, kui ta on elus. Oleneb täiesti pildistaja ja pilditöötleja mälust ning tehnilistest võimalustest. On olemas siiski päris häid taimemääramise raamatuid ja veebilehti.

Joonistatud taimede juures on probleemiks see, et joonistatud on taime enamasti juba olemasoleva pildi või foto järgi ning seal võib juba eelnevalt mõni viga sees olla või pole mõni oluline tunnus olemas olulise nurga alt.

Kui joonistatakse herbaarlehtede järgi, siis peab arvestama sellega, et kaasa on võetud ilmselt kõige kiduram eksemplar. Üheks kõige suuremaks taimejoonistamise probleemiks ongi proportsioonitunnetus, ikka läheb see mõne taime juures rappa. Aga meil Eestiski on tõesti väga häid taimemaalijaid.

Taimede joonistamisel ja fotografeerimisel ei suuda me iial jäädvustada iga liigi kõike arenguastmeid, seega võivad nad välja näha just teie korjatud taimest väga erinevad. Aga igal juhul tasub taimede joonistamine ja pildistamine vaeva. Taimede looduses joonistamine võiks olla kooliprogrammi osa. Selmet õpetada põhjalikult mikroskoopiat.

Aga sõnaline kirjeldamine on kõige tänamatum töö. Loodust polegi võimalik sõnadesse panna, me saame tõesti vaid viidata olulistele tunnustele ja anda üldjoontes teada, milline on mõni taim.

Me ei suuda enamasti kokku leppida selleski, kas mõni taim on puu või põõsas. Kas kadakas, meie kõige kuulsam ravimtaim, mis aitab 101 tõve vastu, on puu või põõsas? Mitmed taimeteadlased ütlevad, et ta on kas puu või põõsas. Teised aga, et kui juurekaelast algab üks tüvi, mitte mitu ja see tüvi moodustab oksi, siis on tegemist puuga. Seega upume juba alguses vaidlustesse ära.

Mismoodi kirjeldada lehtede värvi, kas nad on kollakasrohelised, hallikasrohelised, ruugerohelised või hoopis valgeviltjad. Iga ilmaolu annab uue värvi, põua- või vihmaaeg tooni. Noor võrse on ühte värvi, vanem kulunum ja koltunum.

Ja lõhn? Kuidas ikkagi kirjeldada lõhna? Kirbe, magus, terav. Taimelõhnade puhul jääksid sõnahätta ka kõige paremad veinilõhna kirjeldamise profid. Kõige parem määratlus on “omapärase lõhnaga” või hoopiski – kummelilõhnaga, palderjanilõhnaga, metsmaasikalõhnaga. Ja see eeldabki, et oleme neid taimi varem nuusutanud. Kusjuures meeldivaks ei julge ma ühtegi lõhna nimetada, sest näiteks köömnelõhn või kalmuselõhn ei pruugi kõigile meeldida.

Kõige keerulisem on eesti keeles taimede viljade kirjeldamine – see, mida vanarahvas üheselt ja kindlalt marjadeks nimetas, on ammuilma saanud näiteks luuviljaks, käbiks või koguviljaks. Aga kas ei teki segadus, kui kuulete viirpuu-luuviljast või kadakakäbist või maasika-koguviljast. Koju korjame ju ikka viirpuumarju, kadakamarju ja maasikmarju.

Nende nädalate jooksul õppisin ma seda, et taimed on nii erilised olevused, et nende CVd ei saa anda lühisõnaliselt, vaid kirjeldamiseks vajame tohutult sõnaruumi ja palju pilte ning kõige parem on nendega tutvust sõlmida taimetarga juhatusel ehedas looduses.

Võtkem järgmisel suvel endale see aeg. Lastele aga tuleks PISA-testi oskuste tuupimise asemel anda võimalus igal aastal maikuus kasvõi 25 taime selgeks õppida. Neid lähedalt vaadates, nuusutades ja katsudes, toidu-, maitse- ja ravimtaimi ka maitstes.