Eelmisel nädalal suutis Taevataat meid lõpuks üllatada. Kinkis meile sellise taevaliku vaatepildi, mis sundis lõpuks inimesi nutimaailmast välja tulema, nina taeva poole tõstma ja seda vaatemängu oma telefoni püüdma. Möödunud esmaspäeva loojangul joonistas saabuv sügiskülm meie taevasse kuldse kiirtevihu, just sellise nagu oleks Külmaneitsi oma särava juustekaare üle Eesti heitnud. Neid pilte on nüüd vist tõesti kõigi telefonides, sotsiaalmeedia kontodel ja meediaarhiivides. See oli erakordne!

Erakordne oli ka kolmapäevaõhtune täiskuu. Ja see pikk tõmmu pilv särava täiskuu all, otsekui kellegi kondine käsi oleks krahmanud kokku sooja suve jäänused ja puhunud need ehmunud haneparvede kaagatusel selleks aastaks linnuteele. Päris põnev oli näha neid üle täiskuu lendavaid hanede kontuure. Just sellist vaatepilti  nähes usuti vanasti, et mardipäevaks lendavad rändlinnud Linnutee kaudu Surnutemaale ja tulevad alles kevadel uuekssündinuina tagasi.

Rasvatihane villtakjal

Aga mitte kõik rändlinnud pole veel lahkunud. Need väiksemad ja külmaõrnemad putuktoidulised sirtsud küll. Isegi kössitavat linavästrikku pole enam näha. Aga tihaseparved panevad inimesi oma haleda pilguga proovile – et pange meile palun pekki. Aga veel ei maksa neid maiuspaladega peibutada, las lõpetavad oma rändamise ja alles esimese paksema lumega tasub oma sulissõpru toitma hakata.

Pardidki on veel rändel, nädala keskpaigas oli Peipsi kallas paksult sinikaelu täis ja nad pidasid seal oma häälekaid koosolekuid minema lendamise otstarbekuse üle. Õnneks laksatas aegajalt kahe merikotka tiib ja parv parve haaval nihkusid nad aina lõuna poole.

Ja kuigi tuul on rebinud kaskedelt, pärnadelt, vahtratelt ja toomingatelt viimasedki lehed, olid mu aknaaluses lillekastis petuuniad kesknädalal veel rõõmsalt õitsemas. Lisaks soojale suvele oli meil ka erakordne sügis, korraliku öökülma ei tulnud oktoobri lõpuni, vaid üks-kaks hellemat, mis pani lehed kukkuma ja näpistas kõrvitsate lehed. Alles täiskuuöise külma valge hingus viis roheluselt elu.

Hall hanijalgadel

Aga sügis on nüüd käes ja talve tõelist hingust saame tunda ehk mardipäeva, 9. novembri paiku. Just üheksa ööd enne marti algav jaguaeg teeb hingede ilma meile nähtavaks. Sel nädalal ei pea me head-paremat jagama veel linnurahvaga, küll aga esivanemate küllatulevate hingedega.

Ärge siis unustage neile neljapäeval, 1. novembri õhtul kalmudele ja koduaknale pandud küünlaga teed valgustamast. Hingekestele kaetud rikkaliku toidulaua poole.

Hingedepäev algab öös, sel õhtul otsige välja perealbumid ja rääkige lahkunutest pereringis ilusaid lugusid.