Kuuri küttepuude järele minek jääb äkki pooleli, sest aias vana õunapuu ladvas laulab leevike. Ettevaatlikult taandun maja nurga taha, panen puudekorvi maha ja tõttan tuppa. Sealt haaran 600-millimeetrise objektiiviga fotoaparaadi, käigu pealt viskan pilgu seadetele - paistab et klapivad. Ettevaatlikult  piilun nurga tagant. Leevike on alles. Tasa, väga tasa astun talle lähemale, manööverdan ennast valguse suhtes õige nurga alla ja leian puu okstes augu, kust lind kätte paistab. Nüüd kaamera päästik põhja.

Tavaliselt on leevikesed, isalinnud eriti, õige arad, see aga ei lase ennast minust segada, kuigi olen talle nii lähedal, et lind pildiotsija üleni täidab. Kas on ta laulust sedavõrd haaratud või ei taju minus ohtu? Olen leevikest varemgi kuulnud, aga nõnda lähedast kontakti pole lauljaga enne sündinud. Näen, kuidas leevike hoiab lauldes  noka peaaegu kinni, ööbiku või roolinnuga ei anna võrreldagi. Nende lauluhoog lööb noka nii pärani, et imestad, kuidas lind seda ära ei nihesta. Vastavalt sellele ei kosta ka leevikese vilistused, kriiksud ja kurinad kuigi kaugele. Aga hämmastav, kuidas ta nendest helidest nii meeldiva laulu kokku saab!

Leevike muudkui laulab, mina kuulan ja pildistan. Kümme minutit, veerand tundi. Kätte lööb raske teleobjektiivi hoidmisest kramp, jalad külmetavad läbi õhukeste kummitaladade. Aitab. Hiljukesi tõmbun eemale, küllap sai võetud sajakonna kaadri hulka ka üks niisugune, mida pärast vaadates leevikese laul pisutki kõrvus kostab. Maja nurga juures heidan veel pilgu selja taha. Leevike laulab, päike paistab, külm põhjatuul puhub.

On veebruari lõpp, kevad pole enam mägede taga.