Kas olete tähele pannud, et äkki on tekkinud murudesse, teeveerde ja ka põllule üks väikesele lapsele juba põlvini ulatuv rohuroheline taim, millel ilusad kuldkollased õied.

Enamus põllumehi ühmab, et “see va rakvere raibe”.

Aga ei sugugi, see on hoopis kaarkollakas.

Tõsi, ta on rakvere raipe ehk tõlkja sugulane ristõieliste sugukonnast, aga too hakkab õitsema ligi pool kuud hiljem. Rakvere raibe kasvab ka hoopis suurema kogumikuna.

Kaarkollakal areneb kevadeti mullusest juurejupist roheline leherosett, mille seeliku vahelt tugevad varred õhku viskuvad. Mis ajal see umbrohi kasvab ja sirutub ei märka enne, kui umbes mai keskpaigas, kui ta meil äkki kollased õied valla lööb.

Seda õiekollast tasub kohe kummarduda nuusutama. Tegelikult ei olegi kevadel palju taimi, mille õitel hästi tugevat lillelõhna ei ole. Ja kui kaarkollaka lehed lõhnavad üsna kapsa järgi, kelle sugulane ta ka on, siis õite lõhn on imehea ja magus. Seda teavad hästi mesilased ja kevadel on kollakatel oluline osa ka mesilaste näljast päästmisel. Aga ka järgmisel seemnest areneval põlvkonnal on roll meetaimena. On isegi välja arvutatud, et ta annab mett kuni 180 kg/hektarilt, aga ega teda vist keegi kultuurina kasvata. Tõsi, ilmselt pole tema mesi nii maitsev, kui suvelilledel. Teame ju rapsimee maitset, mis ka kollaka sugulane.

Igal juhul on kaarkollakas kevadel heaks suutäieks paljudele putukatele. Ja kuigi teda on püüdnud ka inimesed süüa, kevadeti noori lehti, siis eriti maitsev ta pole ja võib ka kerge kõhulahtisuse tekitada.

Aga kõiki taimi ei peagi inimene sööma, teda võib lasta julgesti lastel korjata ja endale ka vaasi tuua. See taim on lihtsalt ilus oma kevadistes värvides.