Eelmisel nädalavahetusel Tartu laulupeol kõnelenud läti tõlkija kõne vihmast meenutas mulle vanarahva tarkusi heinaajast. Ta kõneles, et lätlased saadavad loitsuna oma vihma Eestimaale ja eestlased jälle arvavad, et vanajumal on lätlane, kes armastab oma vihmapada kuivale heinale kummuli keerata. Kuigi, jah, Eesti loitsudes on sadu saadetud ikka Saksamaale ja vihm Venemaale. Vihma tulek või tulemata jäämine oli heinaajal nii tähtis, et see jõudis isegi õpiraamatutesse. Mu ema meenutab, et tema lapsepõlve emakeeleõpikus oli klassikaline näide, kus „ja“ ette koma käis: „suur must pilv tõusis taevasse, ja just siis läks heinalisel rehavars katki“.

Huvitaval kombel on eestimaised vihmaennustajad kollakuued. Nii kräunub vihma vihmakass ehk peoleo ja peatset äikesevihma ennustab kõuetamm ehk hobumadar. Hobumadar on ainsam madarate seas, kel kollased õied. Just nende järgi annab teda ära tunda teiste kuulsate nõiataimede – madarate hulgast, madarapunane on kultusvärv, mis küll värvib punaseks vaid villast lõnga.

Hobumadar ( www.loodusemees.ee )

Madarad on peenikese varre ja okkaid meenutavate lehtedega taimed, mis praegu oma säbruvahust õisikut heinamaadel kõrte vahel kõrgele upitada püüavad. Hobumadar on kollane, värvmadar valge, värvmadaral lehed neljakaupa männases. Teisi vähem värvijaid madaraid on veel omajagu.

Värvmadar ( www.loodusemees.ee )

Kui kummarduda just äikese-eelse lõhnamise tõttu kõuelilleks kutsutud hobumadara suure kollase õiepöörise kohale, siis võib tunda tugevat meeldivat aroomi. On arusaadav, et see ei teki niisama. Selle taime õied on rikkad mesimagusast nektarist, see seda lõhna tekitabki.

Ja veel - Eestis ei ole palju taimi, millega teistele kurja saab teha. Aga hobumadara kohta räägitakse, et kui kohas, kus pummeldatakse, visata hobumadara taim ahju peale, lähevad isegi sõbrad omavahel tülli.

Samas on see taim aidanud sünnitajatel kergemini maha saada ja seetõttu kaunistati temaga nurgavoodeid.

Hobumadar ( www.loodusemees.ee )