Oktoobrikuu selgetel hommikutel on huvitav kuulata helipilti taevas.

Praegu kikitan eelkõige kõrvu siidisabade peale, aga kummalisel kombel on ikka veel mõni lõoke teel, kuigi põhihääle moodustavad põhjasaadikud – lisaks siidisabale veel leevikeste hale flööt ja käbilindude kloksumine. Jah, käbilinnud just kloksuvad, nii on neid ka lihtne meelde jätta, sest nende ladinakeelne nimi on Loxia.

Nad on tegelikult suvelgi siin ja just ülelennul võib teiste lindude suures laululärmis neid kuulda.

Aga talvel, kui teisi vähem, siis äratavad nad huvi.

Küllap olete mälumängudel pidanud vastama küsimusele, kes pesitseb meil suure pakasega, südatalvel? Just käbilinnud on need, kes koos kotkarahvaga kõrgel okaspuude latvades oma poegi kasvatavad ja toidavad.

Ma pole kunagi suur puude otsa ronija olnud, aga linnumehed räägivad, et erinevalt oma vanemate tõelisest risti-rästi nokast on pojukesel ilus sirge nokk.

Meie vanarahvas rääkis, et nokk läks käbilinnul kõveraks sellest, et ta nii heasüdamlik oli ja püüdis Kristuse ristist naelu välja kangutada ja okspärjalt okkaid murda. Aga hea on asja juures see, et selle risti-rästi nokaga on tal nüüd hea käbidest seemneid välja urgitseda.

Asi, millega vaid rähnid temaga konkureerida suudavad, aga mitte nii edukalt.

Kuuse-käbilind ( www.loodusemees.ee )

Inimesed on muidugi asja keeruliseks ajanud ja liigitanud käbilinnud männi- ja kuusekäbilindudeks. Ikka selle järgi, kumba puu viljad linnuliigi menüüs on. Enamasti me aga neid puudel tegutsemas ei näe, ikka kuuleme ülelennul ja on üsna vähe neid, kes suudavad kahel liigil hääle ja välimuse järgi vahet teha. Piltide järgi on see muidugi lihtne, otsige raamatutest või internetist.

Aga kihnlased on omal ajal välja pakkunud veel ühe huvitava mõtte “Ristnokkõ liha ei mädänedä ää, nda ollõ kuusevaeguga läbi”. Kas just kuusevaik linnu tõeliselt ka balsameerib, aga kindalasti annab talle tugeva tervise. Nii nagu seedermänni seemned meilegi, kui neid praegusel ajal salatisse lisame.