Rohelise rahva õiteaeg hakkab otsa saama. Vaid üksikud peavad vastu külmakõditusele ja proovivad veel oma viimase seemnelaadungiga valmis saada.

On mõned taimed, eriti palju on neid ristõieliste seas, kes end ka saabuva lume tulekust segada ei lase ja pärast esimese lume sulamist end puhtaks raputavad, selja sirgu ajavad ja edasi õitsevad.

Aga oma rohelised lehed suudavad külma käes säilitada ja ka õied alles hoida vereva-iminõgese taimed. Just praegu on nad teiste lopsakamate taimede kössitõmbumisel hästi nähtavad. Üks selline uhke tupsuke kasvab mu kodu lähedal prahipaigal. Õigupoolest ei tohiks linnades enam sellist kohta nagu prahipaik ollagi, sest kõik peab olema niidetud ja korras. Aga see taim kasvab poolelioleva ehitise kivi- ja kruusahunnikul.

Verev-iminõges

Verev-iminõges on pisike taim, parasjagu käelaba suurune. Nõgeselehti meenutavate lehtedega, kuid need ei kõrveta, sest tal pole kõrvekarvu. Lehed on hästi sügavstruktuursed, otsekui erilise mustriga.

Õie värv on andnud taimele nime. Kuid siiski on puhkenud õied helelillad. Purpurtooni või verevärvi annavad taimele tegelikult veel puhkemata õied, õiepungad on tõesti verevad.

Ja kuigi räägitakse, et ta on hea meetaim ja et nime iminõges saanud selle järgi, et tema õites tugev nektarilaadung on, siis olen ma vaid varakevadel lume alt tulnud taimedel mõnd eriti näljast kimalast näinud. Aga ei tea, et oleksime temast lastena nii nagu valgest-iminõgesest või ristikutest nektarit imenud.

Kuid ta on minu jaoks tõeline vastupanusümbol. Otsige üks verev-iminõges üles ja käige teda sulailmadega tervitamas. Vaadake, kas ta peab kevadeni lume all vastu.