Ilm häbeneb ennast, häbeneb seda, et ta ei tea, kas olla kõlekülm või sügiseselt soe. Selle häbenemise ja meelekindlusetuse peidab ilm uduloori sisse. Nii võimegi õhtuhakul end avastada haldjasinisest udust, nägemata midagi, aga kuuldes asju, millele seletust ei oska anda.

Udu ise on aga nii kaunis, eriti siis, kui pimedus on just vajunud metsale ja maale. Eriti lummav on sõita sellises pimeudus autoga vedi künklikul maastikul, kus mõlemal pool vaheldumisi metsaribasid. Kuidas metsade vahelt välja sõites otsekui valge püünisvõrk üle autokatuse heidetakse ja kuidas siis metsavahele sukeldudes jälle selle udusilmustest nagu viuh välja rabeled. Ja kui piki metsatunnelit tuleb vastu täistuledes auto, mille ees tormab suure haloga apelsinivärvi kaugtulede päike. Kui vastutulev juht tuled ümber lülitab, siis muutub säratuledes auto äkki väikeseks helesiniseks virvatuleks. See elamus on nii vägev, et tahad autost kohe välja saada, et kogeda looduse suurust otse. Ja siis avastad viimase autolambi kustumisel, et ümberringi on pilkane pimedus. Ja seda 17 tundi järjest, vaid 7 tundi on valget aega.

Kui ses pilkases pimeduses taskulambi sisse lülitad, et läbi rannamänniku mere poole tõtata, siis helendavad roheliste samblamätaste peal valged samblikuga kaetud männioksad nagu hõbehirve sarved. Need valgustavad kõikjal metsaalust otsekui luminiseeritud kalmulilled suvehaldjate haudadel.

Meri on ookeanimõõna jäljendades läinud ära kusagile kaugele, taha pimedusse ja ainult kauge lainemühin hüüab: “Ma tulen tagasi!” Seal kaugel lainetel hulbivad merelinnud, aulid ja pardid, torm ei ole praegu nii kõva, et peaks lahesoppidesse pugema, aga tormilaul juba tasapisi algab. Ja inimlapselgi ei ole siin pikka pidu, tuleb ikka oma või sõprade sooja toakesse pugeda.

Aga linnalinnurahvas on nüüd kindlalt paika saanud, tihased oma talvised hoolduspered leidnud. Minu rõdu kaera-peki toidul on tosin rasvatihast, kaks varest, harakapaar ja teine tosin põldvarblast. Ei muud. Kadunud on suurnokad, pole enam murul vihmausse sikutavaid künnivareseid. Ka metsasügavustes ei taha enam keegi peale rähnide ja käbilindude elada. Väljadele on tulnud suured talvikeseparved. Siidisabade esimene laine tuli ja läks, läks otse lõuna poole, nende tirinat ei ole enam nädal aega kuulnud. Ööpimeduses hiilib öökulle, kellegi salapärane vari liugleb pargihämaruses sageli üle pea.

Hallõgija ( www.loodusemees.ee )

Ja konksnokalisi hallõgijaid istub traatide peal, putukad ja hiired saavad varsti lume alla, siis läheb linnujahiks.

Metsad paistavad aga nüüd tõesti maapinnani läbi, püsti on veel mõned hallräbaldunud leheriismetaga ohakad ja rohemustjad raudrohud, aga kõik, mis painduda sai, on maadligi litsutud. Puudel pole enam ainsatki lehte. Mõni üksik tamm hoiab oma tuule käes kõlisevaid lehti ja raudremmelga viljatuustid on puus, kõik ülejäänu on vihmast ja udust mustavalt vitsuline ja kõle. Üksik nõges kivi juures püüab veel roheliste lehtedega lehvida ja niidetud väljad rohetavad, aga ülejäänud taimeriik ootab... ootab kaitsvat sooja valget lumekasukat. Ja loodavad nad seda enne, kui tuleb kõlekülm, mis hoolega peidetud pungad ära näpistaks.

Rebane ( www.loodusemees.ee )

Ses märjas metsas ei taha isegi loomad liikuda, vaid talvehalliks tõmmanud halljänes silkab üle põllu. Teisal istub rebane põhuhunniku juures ja ootab. Kõht ei ole veel nii tühi, et peaks mööda põldu silkama ja „hiirehüppeid“ tegema. Põdrad peaksid nüüdseks juba nudipealised olema, sarved sambla sisse peidetud, aga põtru lihtsalt ei näe – kas on neid liiga palju maha kõmmutatud või ei usalda nad enam inimese vaatevälja tulla.

Tänane kadripäev annab jälle võimaluse ilma ennustada – kui kadripäeva ümber tormab, siis saame ilusate ja vagusate ilmadega jõulud.