Urmas Tartese ja Madis Kallase vestlusest jäi mul mulje, nagu oleksid rääkinud kaks diplomaati.

Jutt oli üldine ja hajus. Ilma igasuguse intriigita ja sügavama silma vaatamiseta, too viimane aga on intervjuu läbiviimise põhialus. Kõik oli varem ette teada. Sama hästi võinuksid mõlemad paberilt maha lugeda.

Arusaadav oli üks – mitte kunagi ei hakka üks minister muutma teise ministri seadusi, kuid teeb kõik, et leida kompromiss äärmuste vahel. Mis see kõik on, ei selgu ilmselt enne, kui on tehtud esimene tegu – uue maailma loomine.

Seadustega on selline lugu – neid võib teha ja vastu võtta, võib ka ajutiselt peatada. Paraku võib ajutisest saada igavik. Et nii ei juhtuks, peame me kõik valvel olema. Mina igatseks riiki, kus sellest üldse ei räägitaks, kas metsa hoida või kaitsta, poputada või nunnutada, vaid et loodus oleks see, mis ta olema peaks – loomulik. Ja vaikne.

Vaata salvestust: