Harilik soolikarohi Tanacetum vulgare
Soolikarohu õisikud koosnevad ainult putkõitest, mis on umbes sentimeetrise läbimõõduga ja kasvavad varte tipus, kännastes. Kui putkõisi ümbritseksid valged keelõied, võiksime taime eemalt vaadates härjasilmaks pidada (teate küll neid valgeid keelõisi, mida sai rebida: armastab, ei armasta).
Soolikarohu lehed sarnanevad hoopis sulgjaguste sõnajala lehtedega. Tegu on tugeva risoomi ja juurestikuga puhmaga, mis vahel annab põõsa mõõdu välja, kui on kasvanud meetri kõrguseks. Valgusnõudlikuna kasvavad inimasustuse lähedal, kuivadel, klibustel rannavallidel, loopealsetel, aga tihedas metsas me soolikarohtu ei trehva ja harvemini ka Kesk-Eestis.
Soolikarohi on pärit steppidest ja levis peale jääaega sealt põhjapoolsetele rohumaadele. Kui mets stepi välja vahetas oli ka soolikarohi sunnitud taanduma, aga leidis omale kasvukohaks Läänemere äärsed lagedamad rannad. Kunagi ammusel ajal prooviti teda ravimtaimena kasutada: juba taime nimi viitab, et üritati jagu saada sooleparasiitidest nii koduloomadel kui inimestel. Näppude vahel taime muljudes tunneme aromaatset kampri lõhna. Tänapäevased uuringud soolikarohu kasutamist preparaadina ei soovita, sest taim on mürgine.
Soolikarohi
