Kui ma esimest korda Eestimaal SPAsse sattusin, siis leidsin, et minu paketti on lisatud ka toode – 45 minutit jalutuskäiku ioniseeritud õhuga metsas. Mis maakeeli pidi vist tähendama jalutuskäiku männimetsas. Eestlase paneb selline toode mühatama, sest mänd on Eesti kõige tavalisem metsapuu ja neid metsasid tänu keskkonnahoidlikele inimestele veel linnade ümber jätkub.

Kusjuures männimetsad moodustavad ligi poole meie metsadest ja neid võib tõesti kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Ainuke piirav kasvutegur on meil valgusepuudus.

Aga männimetsaõhk on vana tuntud ravim kopsuhaigetele ja see tõesti tervendab.

Kuid on veel midagi, mis meid praegu metsas hüüavad – männikasvud on jõudnud just sellesse mõõtu, et nad pakuvad meile abi tohterdamisel.

Rahvaravis on männikasvud olnud erilise au sees. Ja mitte ainult rahvaravis, ka teadusuuringud on näidanud, et nad võivad pärssida isegi rinnavähi kasvajarakkude kasvu. Männikasvud on ka praegu ühe rahva seas leviva vähiravimi üks olulisemaid komponente. Tõsi, männikasvudega ei maksa liialdada, ta on ikka kange rohi, aga väike purgike tasub endale tagavaraks kuivatada.

Männikasvud on minu jaoks visaduse etalon. Kas olete vaadanud, kuidas kevadel männipung äkki katki rebeneb ja justnagu nahka ajav madu rohkete ketendavate pungasoomuste seest välja poeb.

Hetk, kus männikasvusid koguda, on ülilühike - siis kui ta on sõrmepikkune. Aga juba järgmisel hetkel on ta kümne-, kahekümne-sentimeetrine ja siis juuni lõpuks juba meetrine. Peab ta nendega end sirutama ju meie kõrgeimaks metsapuuks.

Seda taevapoole sirutavat kasvu püüavad ampsata lisaks inimestele ka põdrad ja männikärsakad. Neid viimaseid on raiesmike tõttu saamas aina rohkem. Ärge siis korjamistuhinas kõiki kasve ja eelkõige ladvakasvu ära noppige, laske puukesel taeva poole sirguda.

Aga ilma ladvavõrseta männist tekivad eriskummalise tüvega puud, sellised, mis ei meeldi puidutootjatele, aga jäävad meile rännakutel silma maamärkidena.