Harilik vesineitsik         Calopteryx virgo

 

Tavaliselt märgatakse ikka värvikaid isaseid vesineitsikute isendeid. Hoolimata uuringute puudulikkusest tundub isaseid olema proportsionaalselt rohkem. Tänavu algas nende lennuaeg Põhja-Eestis juba mõne nädala eest.

Kus me vesineitsikuid kohata võime?

Arvukamalt väiksemate, aga puhaste vooluveekogude läheduses, kus liiva- või kruusapõhja. Kuid elukoha suhtes ei olda eriti kapriissed sest vahel võime kohata üksikuid isendeid jõgedest-ojadest üpriski kaugel.

Kehapikkus jääb vesineitsikutel alla viie sentimeetri ja tagatiiva pikkus on umbes sentimeetri jagu lühem.

Isaste kehavärv on elektrisinine, aga vahel võib valgus muuta liidriku keha ka smaragdroheliseks. Tagakeha tipulülide alumine pool on punakaspruun.

Tumesinised tiivad pigmenteerunud metalse helgiga, kuid tiivaotstest võib valgus isegi läbi kumada.

Värvikad isased on endile haaranud näiteks mingi ojalõigu ja kaitsevad seda teiste samasooliste sissetungijate eest. Juhul kui sissetungija ei kavatse taganeda esimese rünnaku järel võib selline „rünnakumäng“ kesta üksteisest mõnekümne sentimeetri kaugusel vahel isegi tunni jagu.

 

Harilik vesineitsik (www.loodusemees.ee )

Emase vesineitsikute kehavärvus on kas rohekas või lisandub sinna veidi pronksjalt pruuni tooni ning viimastel tipulülidel võime märgata kollakat triipu.

Pooleldi läbipaistvate tiibade värvus paistab pruunikana. Tiiba ehib „ebatäpp“, mis asetseb tiivatipust suhteliselt kaugel. Arne fotodel on tunnused kenasti näha. Valmikute eluiga võib kesta pooleteise kuu jagu.

 

Paarituvad vesineitsikud (www.loodusemees.ee )

Isased vesineitsikud on oma territooriumil pigem hommikupoolsed tegutsejad. Emane vesineitsik peab isase territooriumile saabudes näitama ülesse soostumist paaritumiseks, vastasel korral peab emane lihtsalt lahkuma.

Kui Te erivärvidega paari peaksite sõbralikult koos märkama järgneb üsna pea paaritumine. Vahel võib isane juhtida emase sobivale munemispaigale sest ta tunneb oma elupaika hästi, jäädes ise munemistoimingut valvama. Emane muneb kas veetaimedele, aga vahel koguni vee alla: mune võib olla kuni kolmsada.

Paari nädala möödudes kooruvad munadest umbes nelja millimeetrise pikkusega, pikkade jalgadega vastsed ja nende veeelu kestab omakorda kaks aastat kuniks valmikuna lendu tõustakse.

Liidrikud kuuluvad kiililistele hulka, seega on ka liidrikute valmikud röövtoidulised. Vähemaid putukaid kütitakse varitsedes, kas mõnel kõrgemal taimel, põõsal või puuoksal.

Vesineitsikute lennupilt meenutab pigem päevaliblikate lendlemist ehk tiivalöögid on aeglasemad, kui teistel sugulastel kelle tiivad on läbipaistvad, näiteks kõrsikutel.

Osaliselt siniste, aga veidi kahvatumate tiibadega on veel vööt-vesineitsiku isased, kuid neid võime kohata üldjuhul harvemini, kui harilikke vesineitsikuid, aga nende elukohad võivad olla sarnased.

Harilikud vesineitsikud (www.loodusemees.ee )