Ma mürgistest taimedest heameelega kunagi ei räägi, aga sel aastal on üks taim teistest rohkem endast märku andnud. Ja et ta meil siiski suhteliselt haruldane on, siis teda ka ei tunta. See taim on koera-pöörirohi.

Just viimase kahe sooja suvega on see väga mürgine taim meil levima hakanud. Sotsiaalmeedias on tema pilt koguni Kalamaja tänava äärekivide vahelt.

Taimeteadlane Tiina Elvisto ütleb, et soe ilm on koera-pöörirohule tõesti meeltmööda ja valmivad seemned on hoolega levima hakanud. Levib ta neis paikades, kus vaba mullapinda.

Randades, kus jää murukamara ära lükanud või prahipaikades. Ma ise olen teda näinud sirgumas eelkõige kirikuaedades, näiteks Karja kiriku juures, aga ka Rakvere linnuse juures tarva kõrval.

Miks tasub sellest taimest rääkida? Maavitsalisena on ta nii mürgine, et ainult 15 seemet võivat tappa lapse. Tiina Elvisto ütleb, et isegi pöörirohu õite nuusutamine paneb laginal ja kontrollimatult naerma. Aga teisel või kolmandal korral enam asi naljakas ei pruugi olla, hea tuju võib teile külge jääda igaveseks – mõnekordse tarvitamise järel võib tekkida püsiv hullumeelsus.

Milline pöörirohi välja näeb? Nagu lopsakas kollaste kellukjate õitega ohakas, mis võib peaaegu meetri kõrguseks sirguda. Tema lehed meenutavad küll teravatipulisi tammelehti, õied on harunenud varre tipus ridamisi. Selle helekollase õie südamik on aga lillakaspruun. Seemned on varrel hiljem samuti reas, nagu väikesed kartulid, kellel kroon peas. Kui olete korra teda piltidelt näinud, siis tunnete ta ilm-eksimatult ära. Kindlasti ka suhteliselt vastiku leha järgi.

Kindlasti ei maksa selle taimega oma uudishimu rahuldama hakata. Tema mürgiga on edukalt ka inimesi mõrvatud.

Aga vanarahvas, kellel nii häid valuvaigisteid, kui tänapäeval, kasutada ei olnud, oskas teda hambavalu ja teiste tugevate valude puhul täpselt doseerida.

Miks tal selline nimi on? Sest ajal, kui veel marutaudi vaktsiini ei olnud, püüti tema leotisega nakatunud ehk ära pööranud koeri arstida.