Septembri teine nädal. Tõrupõuast ja veepõuast

Submitted by Looduskalender on Mon, 09.09.2019 - 09:37
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

 

Sügisõhtu. Matsalu

Sügisõhtu. Matsalu ( www.loodudemees.ee )

 

Body

Kui vaadata vanu ülestähendusi, siis oleme aastaid elanud septembri alguses tõelises põrgus. Küll on see olnud sääsepõrgu nagu 2016. aastal või herilasepõrgu nagu 2015. aastal või vapsikupõrgu nagu mullu. Mäletate?

Sel aastal pole aga ühtegi neist tegelastest, kas meie kurjad sõnad on teoks saanud ja putukasugu maamutta manatud ja suurde sohu sõnutud.

Või on taimekaitsemürgid toimima hakatud, mida meie lõpututele põldudele vähemalt neli korda aastas laotatakse. Varem kuldkollasest augustikuisest rukkipõllust on tänapäeval saanud glüfosaatidega närvutatud hallikas vaevatud mass.

Õnneks on veel Eestimaal paiku, kus ehe loodus võidutseb ja meile meelerahu pakub. Sääskedega, kes linnunoka laulma panevad, kimalastega, kes kevadised õied oma jalgadega läbi siputavad ja meile nii veel palju aastaid lilleilu ja marjarohkust pakuvad.

Sügisene lilleilu on tõesti taas saabunud, Soomaa kullerkupud ja Mägieesti metsmaasikad, see tuleb igal aastal ikka ja jälle, mõned taimed lihtsalt unustavad, et sel aastal on juba kord kevad olnud.

Kevadist päikesevalgust tunnetavad linnudki ja see rasvatihase laul, mis aegajalt õuest kostub, ei tule televiisorireklaamist, vaid ikka rõõmsa tihaseisanda nokast. Ja põldlõokesedki viskavad lõunasse rännates taevast meile hüvastijätuks mõne trilleri. Kaja Kübar, kes omal ajal Eestis 40 karupoega üles kasvatas, räägib, et erakordselt julgeid lehelindusid on nende aed nii täis, et kui aiatoolile istuma jääd, jalg üle põlve, siis tulevad lehelinnukesed su kingaotsale istuma.

Aga seeni ei ole, ei ole ja ei ole. Juba poolteist nädalat enam ei ole, ütleb Aivar Ruukel Soomaalt.

Augusti lõpu vihmad andsid mõningast lootust haavapuravike ohtrusega, aga nüüdne kuiv enam uusi seeni ei loo ja olemasolevad on ussitanud. Veetase on tavalisel suvisel madalseisul, mitte veel kõige hullemal, aga mitte sügisene. Lõuna-Eesti ojad on juba kuivad, Peipsis esimene veealune rannavall väljas. Ja mõned kaevud on juba kuival, mõnes veel rõngajagu vett. Nii et pöidlad pihku vihma ootama.

Käisin vanavanemate päeval lapselapsega mängimiseks kastanimune ja tammetõrusid otsimas ja avastasin, et neid leida polegi tänavu nii lihtne. Tartu kandis tõrusid peaaegu pole. Veel eelmisel aastal polnud Raadi pargis võimalik ilma tõrudele astumata käia, sel aastal pole aga tõrupoegagi.

Hobukastanite all pole samuti pruune mune. Vaid puu otsas on mõned hiigelsuured okaskerad. Aga proovisin üht sellist puu otsast võetud siili avada. Ei läinud ta kannaga tagudes katki mullapinnal ega tänavakividel. Kui lõpuks kodus noaga kaasa aitasin ja kiviga kõvasti koputasin, siis avanes kastanisiili seest hiigelsuur lumivalge toores muna, millel ainult pöidlajälje suurune pruun laiguke küljes. Vara on puuotsa-viljade jaoks.

Soe, ilma öökülmadeta sügis, aga laseb ka karvastel veel askeldada. Mutid on käivitanud erakordse tunnelikaevamise kampaania, tõenäoliselt on nende töö tulemuslikum, kui ängriböödsidel Helsingi-Tallinna tunneli ehitamisel.

Hiired nahistavad põldudel viljajääkides ja ei tule veel majadesse oma igasügisest seebiportsu ära sööma.

Kährikud käivad talude õunaaedades öösiti matsutamas, kui just päeval pole sookured kogu mahapudisenud õunalaari nahka pannud.

Sügise alguseni on veel kaks nädalat aega, loodame, et öökülmade pintsel selleks ajaks metsale ka värvi annab.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.