Küllap olete sügist nüüd juba kontides tundnud. Kõik, kes nooruses rasket tööd või sporti teinud või kelle kehakaal vaikselt tõuseb, tunnevad iga tormipoega oma kehas reumanoana torkimas.

Vanarahvas on siinkohal küll igasugu rohtusid välja mõelnud, aga mulle meeldib neist kõige enam end kastanimunadega tohterdamine. Selleks tasub peale lapselapsega kastanikaelkirjakute tegemist ülejäänud munad viinapudelisse pista ja kahe nädala pärast on hüva määrimisrohi valmis.

On ju mul õigus, et juba jõudsite mõelda, et mis kastanimunade?! Need on ju hobukastanimunad, millest rohtu teha saab.

Tõepoolest, kastan ja hobukastan on sama erinevad puud kui siga ja kägu. Aga asi on lihtne, kastaneid Eestis ei kasva ja nii võime väljaspool toidupoode hobukastaneid südamerahuga rahvakeeles kastaniteks kutsuda.

Tunnistan, et päris kastanid on minu suur nõrkus ja ma palun igal sügisel sõpradel neid Euroopast tuua. Korra sain ka päris okkalisi puhastamata kastaneid ja need haakisid oma viljaogadega näppude külge nagu kaktused.

Seega on neid tõesti lihtsam poest osta, kuigi seal tuleb hoolega vaadata, et nad hallitanud pole. Hobukastani ja kastani viljad on üsna sarnased, kuid kastanil on terav tipp, sinna tuleb rist noaga sisse lõigata ja ahju röstima panna. Ilma ristita plahvatab vili kuumaga nagu popcorn. Ja oma kastanid tuleb ise “tulest välja tuua”, neid tuleb süüa tulikuumana ja otsast natuke kõrbenuna.

Kastanimuna ( www.loodusemees.ee )

Tunnistan, et olen lapsena raamatus “Väike nõid” kastaniküpsetaja kirjelduste järgi ka meie hobukastaneid süüa proovinud. Ja pole mõtet karta, et lapsed neist mürgituse saaksid, sest hobukastani munad pole eriti hea maitsega, veidi magusad ja teevad suu imelikult paksuks. Lihtsalt vastikud.

Aga hobukastani munad viinas võiks kodus ravimiks valmis varutud olla küll. Ja kas märkasite, et tänavu oli hobukastani mune vähe, aga nad olid tavatult suured.