Rohi on vajunud murust madalamaks ja kõik, kes varem heina sees, paistavad nüüd välja.

Aga väljapaistmisaega on juba jäänud nii napiks, hämarus saabub õuestegutsejale alati ootamatult.

Kolmapäeval läbi selle hämaruse autoga üle Valgjärve küngaste kodupoole tõtates nägin, kuidas jäneseisand jooksis üle madalaks vajunud rohupinna. Ikka volksaki-volksaki-haak; volksaki-volksaki-haak. Jäneseisand hoidis kõrvad lipuna püsti, justnagu uut ja uut künkakest vallutades. Ja kuigi sel ajal sajab meil Eestis tavaliselt maha esimene lumi, polnud jäneseisandal lapikestki valget karva. Pruunikarva nudisaba.

Aga üks kummaline asi on tänavu toimumas. Kui tavaliselt tulevad jänesed aeda õuna- ja pirnipuid nakitsema kevadel märtsikuus, siis sel aastal on mõned aednikud juba jäneseid sajatamas. Kitsedki on võtnud nõuks aiapuude pungi pügama hakata. Seega tasub võrgud ja katted kaitseks viia.

Aga eks mets on tänavu jäneste jaoks ohtlik paik. Põdrajahis käivad jahimehed kurdavad, et ajus on rohkem näha hundijälgi, kui põdrajälgi.

Midagi on inimesel loomade “reguleerimisel” valesti läinud. Rebaseonusidki on saanud taas nii palju, et metsarajal võib nendega tõtt vaadata.

Soe ilm meelitas välja ka juba urgupugenud ussid. Põhja-Eestis nähti nii suuri kui väikeseid nastikuid. Vihmaussivorste olid jalgrajad täis, ainult mulda pugenud tigusid ei suutnud suur soe uuesti välja meelitada.

Hallõgija ( www.loodusemees.ee )

Linnurahvas on aru saanud, et õues on hilissügis. Haned saalivad ärevalt siia-sinna. Enn Vilbaste ütleb, et Pärnumaa Nigula rabast kostab juba nädal aega väikeluikede haukumist, selle järel tuleb tavaliselt ka esimene lumi. Lumesaadikud – konksnokalised hallõgijad istuvad traatidel ja jälgivad, kuhu tihased end talvituma asutavad, et siis tihasekulli rolli täitma hakata.

Lehtedeta mets on muutunud nii hõredaks, et juba paistab, et selle metsakardina taga ei olegi enam metsa, sest seal on raudhammastega harvester metsa söömas käinud. Metsaveoautosid on maal praegu rohkem liikvel, kui busse. Selles hõredas metsas näeme aga, kuidas händkakk oksal kössitab.

Meie jalaastumise peale läheb lendu metsiseperekond. Ja õhtuhämaruses lendab metskurvitsaisand oma kolmnurkseteltiibadel piki metsasihti.

 

Kesalill ( www.loodusemees.ee )

Ja kuigi kõik on vajunud kössi ja kööbakile, siis punnivad veel õitseda raudrohud, ristikheinad, kesalilled.

Koguni mõni üksik segiläinud ülane pistab oma valge õie poolpimedasse sügispäeva. Tuul on maha raputanud suurema osa lehti, ainult üksikute kaskede ladvad hoiavad peakohal kuldkollast lehelippu.

Loomadele ja lindudele pakuvad tormipäevadel kaitset vaid meie tumerohelised metsapuud – männid ja kuused. Metsakuningas ei lase neilt kaitsvat kasukat rebida.

Selle kohta pajatas vanarahvas loo: “Viletsakesel tüdrukul olnud kaks poega, ei jõudnud ta lapsi suureks kasvatada, viinud teise metsa. Vana hall mees tulnud ja küsinud last omale pojaks. Naine andud rõõmuga ja küsinud, mis ametimees ta ka on. Vanamees vastanud, et on Metsakuningas ja tahab last enda asemele metsavalitsejaks kasvatada.

Kui poiss kuueteiskümne aastaseks saanud, siis saatnud kasuisa teda metsa vaatama. Noor Metsakuningas leidnud esiti puu, mis teist hõõrunud – selle löönud ta välgunoolega puruks. Ei ole ta aga tähele pannud, et paksud vihmapilved üles tõusnud ja rängasti vihma sadama hakanud.

Nüüd läinud noor kuningas vihmavarju otsima. Esiti läinud suure kase juurde ning palund teda. Kask vastanud: ”Eile võtsin ma ühe oma varju alla, see murdis ära minnes veel suure peotäie oksasid endale laupäevase vihtlemise jaoks. Mine päälegi, sind oma varju ma ei võta.”

Läinud siis Metsakuningas toominga juurde. See vastand: “Sa tahad jälle minu ehted ära riisuda oma lastele mängukanniks!”

Läinud kuuse juurde, palund teda. See vastanud: “Astu aga julgesti mu varju alla, ma tahan sind vihma eest kaitsta.

Siis vandunud Metsakuningas teised puud ära, et nad ainult natuke aega kevadel ja suvel haljad peavad seisma. Aga kuused ja teised oksapuud peavad kõik oma eluajal haljad seisma.

 

Kuusk udus ( www.loodusemees.ee )