Jõudsin selle poolsajandi suurima tormi kahjusid maale revideerima alles möödunud teisipäeval.

Õigemini ei riskinud varem sõita, sest polnud kindel, kas murdunud puude lasust läbi saan. Ja kuigi mul oli laetud akukettsaag kaasas, ei tulnud kordagi seda teel kasutada.

Aga mida nägin teel Tartu-Kütiorg? Seda, et torm oli seekord natuke väiksem, kui kahe aasta tagune juulitorm. Olukorra tegid vist traagilisemaks Võru alajaama katuse lend ja pikad lageraie tuulekoridorid Põlvamaa metsades.

Teele oli tõesti kukkunud üksjagu puid, aga need polnud vanad põlispuud, nagu kahe aasta eest, vaid enamasti lageraielankide “kardinate” puud ja suured seemnepuud, mille latv ulatus parasjagu teele.

Enim oli langenute seas laua võraga raberemmelgaid ja narmasjuurtega nõrgalt kinnitunud kuuski.

Üht hullemat tormimurdu nägin seal, kus möödunud talvel paarikümne hektari suurune lageraie tehti. Selle servas olid murdunud ka mehejämedused männid, plaksuga pooleks ja ridamisi. Polnud neil ümber enam metsaserva kaitsvat seelikut.

Kõige enam hämmastas mind aga see, et Võrumaal oli elektrivool ikka veel ära. Ja taastus Kütiorus alles neljapäeva hommikuks ühe minemalennanud alajaama katuse plekitüki tõttu. Aga kõik kurepesad elektripostide otsas, olid alles. Kas linnud on tõesti oma noka ja kahe jalaga palju osavamad ehitusmeistrid?

Sealtsamast suurelt lageraielangilt oli üle oru tuul jooksnud ka minu õuele ja plaksuga pooleks oli lennanud veel eestiaegne vana talliesise remmelgas. Ka metsas oli poolest tüvest murdunud remmelgaid, aga kõrval haava oksaharude vahel oli alles suur hiireviupesa.

Üle lageda heinamaa jooksev tuulevihur oli haaranud esimesena vastutuleva 25-aastase seitsmest lepast puhma, selle otsekui vindiga maa seest välja keeranud ja allikaserva maha heitnud.

Tammetsõõris

Vana uhke hiietammede ring Tammetsõõr polnud isegi ühtegi oksa loovutanud. Laulutamme all kikitasid rõõmsalt kollased kukeseened, nagu oleks suur suvi käes.

Kui seda ilu vaatasin ja sisse hingasin, siis kostis äkki kõrgelt metsa kohalt laululuikede hääl, olid need siis muinasjutu üksteist metsluike või väikesem hulk, aga miski jäi sest südamlikust ja nukrast häälest pähe taguma – nüüd tuleb lumi. Lume tulekust laulsid puudelatvades tegelikult oma flöötidel ka leevikesed.

Aga ümber sügisese kuusepuu mängisid ringmängu mustavalgekirjud sabatihased.

Esimene lumi

See pilt meenutas pigem rõõmsat kevadet. Kui sae remmelgasse lõin, et päästa selle alla jäänud mustsõstraid, siis ühel hetkel ei lasknud remmelgas enam saagi lahti. Kui pilgu seepeale taevasse tõstsin, siis nägin Tartu poolt lähenemas ränksinist taevast, hiigelsuurt lumepilve. Teate ju küll, sellist, mis lendab taevalaotuses luikede sabas. Raiusin sae lahti ja viskasin asjad autosse, aga juba helistas mulle laps Tartust koolist: “Emme, kas Sa näed, et õues sajab lund.” Teepeal nägin üht suuremat laululuigeparve, kelle lumepilv oli maha surunud, orasele maiustama ja edasilennuks jõudu koguma. Sisemaa põllud olid täis ka merelt tormi käest pagenud kajakaid.

Ses esimeses lumesajus paistis ka üks rebane, kellel hallid karupüksid juba jalga tõmmatud. Aga muu sulis- ja karvaste pere oli hingetu, hämmingus, nagu igal aastal esimese lume tulekul.

Hingede aeg on nüüd oma täies ilus Eestis. See on meil enamasti mardipäevani ka kõige kohevama esimese lume aeg. Näis, mis loodus sel aastal meile pakub, „kas mart matab või kadri katab“. Siiski ei mäleta ma aastat, kus novembrikuus maas olnud lumi veel korra ära ei sula.

Igal juhul tuleb sel nädalal kõik oma suveriided üles otsida, puhtaks pesta ja kappi ära panna. Just pühapäevaseks, 10. novembriks – mardipäevaks pidi see tehtud olema. “Suvesitt seljast maha!”.

Aga mardipäevase ilma järgi olevat kõige targem ilma ennustada. Mardipäevane ilm on vastand 25. märtsi maarjapäevale. Kui mardipäeval jõed jääs, siis maarjapäeval lahti ja vastupidi. Sama on lumega.

Ja just mardipäevast minevat karu magama, et siis maarjapäeval ärgata.

Mardipäevast tasub lambapidajatel ka eriliselt hunte kartma hakata, sest mart võtvat huntidel päitsed peast.