Lindude paaritumine on päris keeruline toiming ja võib üpris tihti ka ebaõnnestuda.

Põhjuseid võib olla erinevaid sest linnud peavad üksteise soove lugema „silmadest“ ehk aimama käitumisest. Sellisel kombel võib tekkida sugupoolte vahelist mittemõistmist ja mõningatel juhtudel võib paarilise käitumisest häiritud emaslind muutuda isegi agressiivseks.

Mõnedel linnuliikidel püüab isaslind saavutada nõusolekut paaritumiseks kingituste toomisega, aga nagu me kõik oleme märganud, linnud ei puuduta üksteist enne „lembehetki“, mis võib teadlaste seisukohtadest lähtuvalt olla põhjuseks, miks nad peavad  paarituma ühe muna viljastamiseks mitmeid kordi.

Suuremal osal isaslindudest puudub selline organ nagu suguti. Paaritumisel isaslind hüppab, aga vahel laskub lennult emaslinnule selga. Kui viimane tõmbab oma saba näiteks paremale, pääseb isaslind avatud tiibadega tasakaalu hoides vasemalt poolt pöörama oma keha tagaosa emaslinnu „saba“ alla.

Linnud lasevad oma pärasoolt ümbritsevad suled harali ja madalaks ning suruvad pärasooled tihedalt üksteise vastu. Pärasoole ülaosas asuvad isaslinnu seemnejuhad satuvad nii otse emaslinnu suguavadele. Emaslindudel on tavaliselt arenenud vaid vasakpoolne munajuha, kuid suguavade vahele jääb uure, kuhu pääseb liikuma isaslindude seemnevedelik.

Ejakulatsioon näeb välja lühikese masseeriva liigutusena, mis võib kesta sekundi või paar.

Mõnedel meie looduses elavatel suurematel lindudel, näiteks sookurel on sugutit meenutav rudiment ja hanedel on kaudseid märke isegi kliitorist. Ujulindude suguelundite ehitus võimaldab neil tõenäoliselt paarituda ka vees.