Põualiblikas Aporia crataegi
Jõgedes, ojades, kaevudes ja allikates vett veel jagub, aga taimedele, aia- ja põlluviljadele on põuaaeg kätte jõudnud.
Põualiblikaid peetakse pigem metsaliigiks, keda sagedamini kohtame metsateedel ja -lagendikel, puisniitudel, aga vahel ka külamaastikel. Valmikute aktiivset lennuaega jääb veel umbes kümmekonna päeva jagu. Tuleva aasta põlvkonnale pannakse alust sest põualiblikate järgmine põlvkond jääb talvituma röövikutena.
Tegu on tähelepandavalt suurte kuni kuue sentimeetrise tiibade siruulatusega liblikatega, kelle sugupoolte välimik on sarnane.
Põualiblikate valgetel, läbikumavatel üla- ja alatiibadel näeme kontrastselt musti tiivasooni, sarnase joonisega mõlemal tiivaküljel ning sama värvi tiivanarmaid.
Lennupildis jäetakse vaikse ilmaga paar tiivalööki vahele, et rahulikult õhus hõljuda ja sarnast lennupilti kohtame ainult põualiblikatel.
Kellega me põualiblikaid võime segamini ajada?
Suuruselt sarnased on nii mustlaik-apollo, kui suur-kapsaliblikas, aga isegi algaja liblikahuviline tunneb põualiblika kindlasti ära. Kõik teised valged liblikad paistavad juba eemalt väiksematena.
