Aga veebruaris sai mu laps juba hiidlumepalle veeretada. Vabariigi aastapäevast edasi jäi lumi napiks. Kokkuvõtvalt võib öelda - oli lumevaene talv.

 

 

 

Sinililled sinasid Võrumaal Ilmamäe talus juba 17. märtsil. Samal ööl oli taevas tõeline virmaliste möll.

 

6. aprillil puhkesid esimesed paiselehe õiepäikesed, kuu keskel ilmusid nähtavale vihmaussid, maa oli sulanud. 12. aprillil hakkas õitsema näsiniin. 26. aprillil oli musträstal pesas kaks muna, 29. aprillil said linnad täis vahtraõite lõhna.

 

 

Mai alguses sai valmistada pajupilli, ploomid puhkesid õide 6. mail. Õunapuude õitsemise ajal ilmus öökülm ja jättis Lõuna-Eesti õunteta. Mai oli kaunis, õiterikas, paljude kaunite vikerkaartega. Ka kasemahla jagus parajalt.

Metsmaasika aeg algas alles 15. juunil. Juuni algus oli helge ja päikeseline, teine pool pilvisem. Jaanilaupäeval sadas lahinal vihma.

 

 

 

6. juulil hakkasid pärnad õitsema. 17. juulil sadas hiidrahet. 24. juulil on merevesi nii külm, et Pärnus suples meres vaid kolm talisuplejat. Vaarikaid oli ohtralt nii metsas kui aias. Kukeseened tulid 23. juulil, neid oli enam kui muidu.

 

 

Augustis läksid soojakraanid lõpuks lahti. Põud võttis võimust, kuivas ka Kuremäe allikas. Seakatk oli möllamas nii metsas kui laudas. Meevarud jäid sel aastal kesiseks.

 

Septembris olid sajad kaevud ja allikad lõplikult kuivad. Rahvas tormas jõhvikale, saak oli keskpärane. Öökülmad tulid alles kuu lõpus.

 

 

Oktoobris sai imetleda külmahärmas roose. Lodjapuud olid sel aastal leekivpunased. Veiklesid taas virmalised. Inimesed käisid kuu lõpuni vapralt jõhvikal. Kuu lõpus roomasid veel ringi nastikupojad ja tuul jaksas enne lume tulekut puudel lehed maha rebida.

 

 

Novembri alguses pääsesid lõpuks valla vihmakraanid, kuid kuu oli kott-must. Esimene pisikese lumememme lumi jõudis Tartusse alles kadrivalgusena kadrilaupäeval. 23. novembril õitsesid veel võililled, kuu alguses amplis lõunamaised petuuniad.

 

Detsembris ei tulnudki sel aasta padaorutormi, aga detsembri esimestel päevadel tõstis tuul siiski merevee Haapsalu ja Pärnu tänavatele. See-eest Pandivere kukal kuivas - Porkuni järv on täiesti kuiv.

 

Ja nagu ikka, palusin sõpradel öelda, mis oli ilma-aastas erilist.

 

 

Ravimtaimetark Ain Raal räägib: “Aasta looduselamuseks oli imeilusa allikakoopa ja vuliseva veega lätte leidmine Tõrva linnast Pokardi orust. Olen lapsena nendes paikades lugematu arv kord viibinud, ka allika ligidal, kuid kummalisel kombel polnud allika olemasolust teadlik - ju hakkab loodus meile avanema seda enam, mida vanemaks me saame ja mida rohkem looduse poole vaatlikumaks muutume.”

 

Putukateadlane Urmas Tartes kõneleb: “Külma kevade ja jaheda suve algusega nihkus suvine putukaelu umbes kaks nädalat hilisemaks ja jätkus samuti tasahilju. Uneliblikaid oli silmatorkavalt palju. Kuigi meil on lund sel sügisel olnud minimaalselt, siis kahel esimesel lumepäeval (24. novembril) oli Tartumaal lumel tegutsemas silmatorkavalt  palju talikoonlaseid.”

 

 

Botaanik Tiina Elvisto ütleb: “Juuli oli eriline. Tavaliselt käivad õuesõppe suvekoolist osavõtjad ringi paljaste varvaste-säärte-õlgadega heledas ja heljuvas. Nüüd olid samadel inimestel seljas kampsunid, peal joped ja jalas pikad püksid.

See tume kamp jättis pigem sügisese seenelaagri kui et südasuviste laagerdajate mulje. 

 

Esimest korda elus pidin toasooja saamiseks juulis ahju kütma. Kõige magusamad vaarikad, mida elus söönud, olid augustis Aegnal.“

 

 

Linnumees Urmas Sellis pajatab: “Herilaseviudele ei sobinud kevadine jahedus ja kaasnev kerge vihm. Kohale tuldi ja instinktid sundisid pesa ehitama, aga enamasti pesitsusest midagi head ei tulnud. Hiireviud sellest end mõjutada ei lasknud, varakevadel hea ilmaga hoo sisse saanud pesitsemine jätkus ka üle kehva ilmaga perioodi, kasvõi vihmaussi-dieedil olles.”

 

 

Pärimuse-uurija Marju Kõivupuu kõneleb: “Nii palju müstiliselt verevat õhtutaevast, kui lõppenud aastal, ei ole varem täheldanud, või pole osanud märgata või pole olnud aega märgata. Tuuliseid ilmu oli ka üksjagu. Vanarahvas on selliste märkide põhjal teinud tähendusi, et ees on ootamas rahutud ajad. Aga et mitte lõpetada nukrate nootiga, siis käisin suvõhtutel Paljasaare poolsaarel hüüpi kuulamas. Kindlasti oli see minu jaoks hüübi-suvi.”

 

 

Ilmatargad Vello ja Laine Keppart lisavad: “Talv oli soe ja üsna lumevaene, kevad varajane ja venis pikaks. Taimed õitsesid pikalt.

Suve esimene pool jäi jahedaks ja juuni keskpaiku oli kohati hommikuti hallagi maas. Alles augustis saabusid südasuvised kuumad ilmad. Sügis oli soe ja kuiv, laskis põllumeestel rikkaliku saagi põldudelt kokku koguda ja sügistööd kenasti lõpetada.”

 

 

Loodusemees Arne Ader lisab piltidele toetudes: “Jõgedele tekkis esimene jääkaas alles südakuul. Hiirte arvukus oli talvel kõrge. Lund oli vähevõitu, ent Emajõe luhale kõrgvesi siiski tuli. Aedadesse tulid marjadega maiustama metsaloomad ja linnud, metsas valitses tõeline pihlamarjade põud. Porikuu pakkus imeilusaid härmatisega hommikuid.”

 

Looduskalendri pidaja Gennadi Skromnov räägib veebikaameratest: “Kevadel käis must-toonekure pesa rüüstamas merikotkas. Sellised toimumised jäävad meie poolt tavaliselt nägemata. Õnneks koorusid kahest allesjäänud munast kurepojad, kes enne sügisrändele siirdumist rõngastati - tuult neile tiibadesse.

 

Video salvestas Urmas Lett

 

Sinikael-partide toiduks peetakse veetaimestikku ning veekogu põhjas elutsevaid putukavastseid, limuseid, koorikloomi... Veekaamerast nägime, kuidas sinikaelad täiesti sihipäraselt, õpitud moel jõeforelli koelmul kalamarja õgivad. Toimunut korrati paaril järjestikusel päeval ning nädala möödudes uuesti ja jälle nädala pärast...”

 

 

Looduskaitsja Enn Vilbaste räägib: “Ligi paarkümmend hunti liigub meil siin Nigulas pidevalt ringi, mõned neist poseerivad igapäevaselt autotulede valguses. Hunti näeb sagedamini kui metskitse.

 

 

Loodusgiid Kaja Kübar lisab: “Tänavu ei olnud põldudel vihmauputust, see-eest oli tõeline muti- ja mügriuputus. Meie viimane linavästrik lahkus Läti poole alles novembri lõpus.”

 

 

Pärimuseuurija Mikk Sarv lõpetab: “Sel aastal kutsus taevas meid värvidemänge vaatama. Veebruaris tõusis põnevaid päikesesambaid loojanguil ja koidikuil taevasse. Märtsis ja sügispoolaastal oli värvikirevaid virmalisi ja tähesadu. Septembris oli superkuu varjutus. Oli ilus ja helge aasta.”