Tõnnipoeg

Suur-konnakotkas        Clanga clanga

Paari päeva pärast saab Tõnnipoeg kolme ja poole kuuseks ja pesale vast veel põigatakse haruharva, kui sedagi. Pesaelu on lõpukorral.

Vanalinnud kasvatavavad ja õpetavad Tõnnipojale vajalikke kotkatarkusi. Emaslind Tiiu peaks ennast rändele asutama septembri teisel poolel. Isaslind Tõnn jääb Tõnnipoega kantseldama üksi ja neid võib kohata veel kuu aega hiljemgi. Soodsate ilmade korral asutatakse rändele varem.

Kus siis konnakotkad talvituvad?

Meie saatjaga varustatud ja Läänemaal ilmavalgust näinud suur-konnakotkas Tõnn on juba aastaid talvitanud Lõuna-Hispaanias El Hondo märgalal. Meil pesitsenud konnakotkaste talvitusaladeks peetakse nii Lõuna-Euroopat, Lähis-Ida, kui Kirde-Aafrikat.

Konnakotkaste ränne kestab. Suur- ja väike-konnakotkaste välimus on suht sarnane ja nad moodustavad ka teadaolevalt viljakaid segapaare. Tiibade siruulatus jääb konnakotkastel 130–180 sentimeetri vahemikku. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud võivad olla rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega.

Väike-konnakotka arvukust võiks Eestis hinnata kuni kuuesaja pesitseva paarini. Suur-konnakotkastel ainult veidi üle paarikümne pesitseva paari.

Kellega võime lennupildis konnakotkaid segi ajada?

Kogenud vaatleja eristab konnakotkast ja sarnast hiireviud ka kaugelt vaadeldes lennusilueti järgi. Konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, aga hiireviu  reeglina ülespoole. Kui trehvate lindu lähemalt vaatlema, siis hiireviu sulestikus märkame palju valget, aga konnakotkaste sulestik on ühtlaselt pruun ja valget leidub sulestikus vaid üksikute tähnidena, veidi enam moorlindudel.

Hooaeg lõpeb. Täname Kotkaklubi, LK foorumit ja muidugi huvilistest vaatajaid.