Kanakull       Accipiter gentilis

Linnarahvas kohtab kanakulli üha sagedamini. Talvisel ajal lisanduvad meil pesitsenud lindudele rändurid idast ning põhjast, seega märkaminegi lihtsam.

Miks siis linnatingimustes kuhu on ka pesitsema asutud? Ikka lihtsama saagi tabamiseks. Talvisel ajal pole linnades puudu ei kodutuvidest, hakkidest, kui  teistest vareslastest.

Uhkes lennupildis näeme tumedate ristvöötidega, heledat või veidi kreemjat alakeha ja pikka saba, millel on neli laia, tumedat vööti. Tiivad ümarad ja laiad. Lennupildis tehakse paar kiiret tiivalööki ning sõulennul hoitakse tiibu kitsalt koos, aga lennusuuna muutmisel lähevad tiivad lehvikuna laiali.  

Kanakull

Sulestiku värvus kanakullidel aasta aegadega ei muutu. Silmad kollased, nokk must, vahanahk kollakas nagu jaladki.

Kehapikkust jagub kanakullidel üle poole meetri ja tiibade siruulatust üle meetri. Emaslinnud röövlindudele kohaselt isaslindudest suuremad: kaalud vastavalt kuni pooleteist kilo ja „tugevamal sugupoolel“ kuni poole vähem.

Kanakulli võib talvisel ajal segamini ajada linnades ja asulates toimetava raudkulliga, siis on tavaliselt tegu raudkulli emaslinnuga, kes on sarnaselt kanakullile isaslinnus suurem.

Looduses kütitakse talvisel ajal lisaks värvulistele pisinärilisi ja metsakanalisi, kui trehvab, siis toitutakse raipel.

Kanakulli vaatlused: LINK