Eelmisel nädalal käisin allikatest rääkimas väikeses armsas Kurtna koolis Tallinna lähedal. Paigas, mille lähedal on linnulennu kaugusel ka Eestimaa kuulsamad allikad – Tuhala Nõiakaev ja Saula Siniallikad, teisi väiksemaid ja erilisi läheduses veel hulgaliselt. Karstialadel ju ikka kusagilt pulbitseb ja suliseb.

Ja üks särasilmne tüdruk küsis mu esinemise lõpus, kui olin neile rääkinud allikate ravitoimest, peidetud varandusest, ohverdamiskommetest ja allikate kaitsevaimudest, et kas ma ise ka mõnd allikavimu näinud olen.

Alati on just laste küsimused need, mis sügavamalt järele mõtlema panevad.

Ei. Ei ole ma neid näinud, aga nende kohalolekut olen tundnud.

Üksjagu põnevaid nägusid ka fotodele jäädvustanud ja muidugi lugenud meie pärimusteadetest põnevaid juhtumisi.

Kindlasti tuleb paljudel esimese veteolendina meelde näkk. Ja kõige kummalisem on see, et näkilugusid meie allikate juurest peaaegu ei olegi. On uuemad lood, mis selgelt rännanud sinna koos nüüdsete maale elama asujatega. Ajal, kui talusid taastama hakati ja oma esivanemate talumaadelt allikas leiti.

Ja muidugi Lindgeni Bullerby laste veskinäki kaudu. Aga olen ka mõelnud, et mis võiks olla põhjuseks, et allikate juures näkke elama ei arvata? Sest isegi meie järvede vetes teatakse neid elavat. Põhjus tundub olema lihtne. Eesti allikad on enamasti nii väikesed, et keegi neis õieti ujuma ei mahu, pigem ujutakse sellistes järvedes, kus allikad põhjas. Ja seal on näkid varmad jalust rabama. Just rabama, sest allikavesi on suvelgi külm – meil veidi alla 6 kraadi ja sellises vees võivad jalad ootamatult krampi minna ja kui jalgu liigutada ei saa, siis ka ujuda. Tekibki tunne, et keegi sikutab põhja. Nii et tundke oma ujumispaikade põhjas pulbitsevaid allikakohti.

Teine tegelane, kes meil allika kaldal elab on Tölp. Aga elab see hallvanake vaid Saula Siniallikate juures ja eksitab inimesi, kui need pole allikavee eest tänutäheks münti andnud. Justnimelt eksitab metsa ära, aga hirmutamiseks olla sellel hallil Tölbil vöövahel ka suur pussnuga. Just selline suurte laante Eksitaja tüüpi tegelane, kellest lahtisaamiseks ja kojujõudmiseks on mitu moodust. Esiteks aitab riiete seljast võtmine ja pahupidi keeramine. Teiseks tagurpidi issameie lugemine. Ja kolmandaks kummardudes harkiaetud jalgade vahelt kodusuuna otsimine.

Kõik need kolm tegevust töötavad tegelikult ühel suunal, eksinuna on teil seda tehes aega maha rahuneda ja asju rahulikult uurida. Aga muidugi on lihtsam vee eest kohe hõbedane münt ära anda. Sest midagi endast andes tunnete ka rahulolu ja saate erilise tõuke oma asju suurema hooga teha.

Kes veel allikavetes elavad? Ja kuigi väljamaadel on välja antud terve rida raamatuid “väikeste inimeste” kohta, midagi meie Enn Vetemaa “Näkkide välimääraja taolist”, mõned lustakamad, mõned tõsiusksed, lõpeb meie allikaelanike nimekiri Murueide tütardega, kes Alatskivi lähedal jaaniöösel Murueite Punase allika veega piserdades teda uuesti nooremaks muudavad ja mille abil mõned inimesed olla kaotatud nooruse tagasi saanud. Mis seal salata, end allikaveega pidevalt turgutades olema tervemad ja ehk ka oma eale vaatamata nooremad.

Tõsi, lugudes kohtab veel salapäraseid hääli, tegelasi, kes allikate mõõtmise peale pahandades verise sikupea mõõdunööri otsa panevad, nagu Laiuse Siniallikal ja muidugi arvati, et allikate ääres on elanud Vanapaganad näiteks Karksis, kes kirjelduse järgi võiks olla meie vana paganausku esivanemate vanemad, nõiad või vägimehed.

Olgu kuidas on, aga enamasti teenivad sellised tegelased üht eesmärki, õpetavad meid allikate ääres käituma. Annavad juhiseid loodushoiuks, aga ka moraalireeglite järgimiseks. Õpetavad kõike seda paremini, kui tänapäevased seadused või määrused.

Aga on üks lugu kaugelt põhjamaalt, peaaegu maailma otsast, mille kunagi Varangeri poolsaarel matkates kaasa tõin ja mida ikka rääkida armastan. See lugu on Čahkelagist, allikahaldjast. Ta kaitseb ja hoiab allikaid, et need ikka vuliseks ja meile maitsvat joogivett pakuks.

Čahkelag on aga eriline haldajas. Tal on oskused, mida inimesedki endale ihaldavad. Tema peas on ravitarkus ja kõhus rikkus – kõht kõliseb hõbemüntidest.

Loomulikult tahavad inimesed seepärast Čahkelagi kätte saada.

Rumalamad püüavad rikkaks saada. Ahned hõbemüntide ihkajad aga saavad varsti teada, et selline rikkus ei tee õnnelikuks. Raha lõpeb taskust peagi.

Targemad küsivad Čahkelagilt ravitakust ja mõistavad nii taimede ning allikaveega inimesi arstida.

Kuid eelmisel esmaspäeval nägin ma oma allikaretkel veel üht allikavaimu. Siis, kui hiljuti “keenud” Tuhala nõiakaevu luugist sisse vaatasin. Vesi oli langenud keemise ajast ligi meetri ja seal sügaval kaevupõhjast läigatas mulle naeratades vastu tõeline allikavaim. Minu enda peegelpilt!

Küllap me ise oleme ja peame olema oma allikate hoidjad ja kaitsjad. Nii et allikate puhas vesi ka järgmiste põlvedeni jõuaks.