Eestis on vähe taimi, mis üle maa rahva seas ühesugust nime kannaks. Üks selline on kullerkupp, vaid vähestes kohtades kutsutakse teha kullanupuks – sest tõesti kuldse nupu moodi ta välja näeb. Ja tema õit on võrreldud ka kuldkollase munarebuga – sellest siis võrokeelne nimi munaninn.

Kullerkupp on vist küll lill, mis kunagi tutvustamist ei vaja. Kasvab ta niiskete niitude võsaveeres. Teda on vaja korjama minna olnud paljajalu, kasvab ta tõesti jalad vees. Sellest on innustust saanud omal ajal Ernst Enno, kes ikka temast luuletas: “Kullerkupp käib paljajalu...”

Kullerkupu lehed on laiad viiejagused, otsekui laialisirutatud Maaema sõrmed. Tulikalisena on tal ka kroonlehti viis, mis aegamööda rohelisest aina kollasemaks muutuvad, kuni ilusa kollase kera moodustavad.

Mind on lapsest saadik huvitanud, mis on kullerkupu kullanupu sees. Olen ikka püüdnud vaikselt piiluda, lootes sealt leida haldjaneidu lapsepõlve muinasjuttudest või väikest mehikest, kes vihmavarju pugenud.

Tegelikult on seal tõesti vahel mingid ripslased ja hiilamardikad sees, kes küll kullerkupu õiest endale toitu hangivad ja nii ka teda tolmeldavad.

Millegipärast kartis vanarahvas veidi neid suursuguseid lilli ja ei lubanud metsast koju tuua, kui näiteks kanad haudumas, siis ei tulevat munadest tibusid. Ja on ka arvatud, et kullerkupu õied meelitavad vanu inimesi enda juurde surema, ta oli vanasti üks tavalisemaid kalmude kaunistajaid.

Aga armurohtu saab temast! Kui naisterahvas kullerkupu ja pääsusilma kokku köidab ja meesterahvale salaja vestivoodri vahele paneb, siis on tal kahtlemata edu. Eks tänapäeval on sama raske vestiga meesterahvast leida, kui pääsusilmaõit niidult. Igal juhul võiksite proovida ja kui pulmad juba tulemas, siis võite mind ka pulma kutsuda.