Pühapäeva ennelõunal 7. juulil märkasin rattaretkel Harku rabametsast tulles terviseraja ja Rabaveere tn vahel asuval veekogul (end. liivakarjäär) huvitavat musta punase nokaga veelindu, kes segajat märgates kohe kaldaäärsetesse veetaimedesse varjus, pojuke häälitses vahetpidamata keset vett veepinnal ujuvates taimelehtedes. Oli esimene kord sellel veekogul nii haruldast lindu märgata, kes raamatust üle vaadates osutus tiigikanaks. Tiigi kallastel käib sageli tihe seltsielu…

Taidapoeg  ( www.loodusemees.ee )

Tait       Gallinula chloropus

Tiigikanaks kutsuti ruiklaste sugukonda kuuluvat taita varematel aegadel. Tõepoolest on tegu meil suhteliselt vähearvukate pesitsejatega, suurusjärgus tuhatkond linnpaari, kes lisaks kõigele ka varjatud eluviisiga, kuigi võivad veelindude poolt üleasustatud väikeste veekogude puhul ka kaldale avalikult taimestikust toituma ilmuda.

Kohata võime kõikvõimalikel pargitiikidel ja pisikestel veekogudel, mille kallastel kasvamas lopsakat taimestikku: pilliroogu, hundinuiasid, aga seal pigem kuuleme neid „kraaksuvalt“ häälitsemas. Kindlalt pesitsetakse Võrtsjärve lõunaosas, Ilmatsalu kalatiikidel, Tamula järvel, aga pange tähele ka Kuressaare lahel. Arvatavalt paarisaja aasta eest Eestisse sisse rännanud liik sest on Euroopas päris arvukas tänapäevani.

Mõlemad sugupooled sarnase tumeda sulestikuga, valge sabaaluse ja küljetriipudega, isaslind vast kröömike suurem, aga keskeltläbi neljasaja grammise kaaluga.

Silma hakkab esmalt punane laubakilp, sama värvi noka ots kollane.

Kollaste pikkade jalgade ja varvastega, mille vahel puuduvad veelindudele omased lestad, sellest hoolimata hea ujuja, liigub hämmastava kergusega nii veetaimedel, kui kaldamudal. Teiste veelindudega võrreldes ujub peaga nõksutades, justkui hoogu juurde andes

Toitub kõigest, mida kätte saab: ujudes otsib veealust toitu ja kaldaaladel sööb taimi.

Emaslind võib olla munenud teise kurna, kui nii, siis peab noorlinnule tadatarkuseid õpetama isaslind.

eElurikkuse tänavused taida vaatlused: LINK