Selle nädala alguses olin taimedega sõbraks saamise õpitoas oma hea sõbra Ave Eero ja tema kaasa Roberti juures. Kui esimest õppekäiku tegin, siis tahtsin näidata, milline näeb välja sanglepp, sest Reiu jõe äär selles paigas oli tihedalt täis sanglepale sarnanevaid tumedalehelisi puid. Aga suur oli minu üllatus, kui iga väiksemgi puulaps osutus seal – jalakaks.

Tõepoolest, tean jalakat pargipuuna ja ikka kasvab ta üksikult. Aga sellist jalakarohkust nägin elus esmakordselt. Sest Eestis on jalakas väärtusliku tarbepuuna harvaks muutunud juba sajandi eest, lisaks on Eestisse jõudnud ka ülinakkav puude seenhaigus jalakasurm.

Jalakas ( www.loodusemees.ee )

Jalakas on eriline puu, tema võra on tugev ja toekas. Isegi lehtede tumeroheline värv jätab tugeva mulje. Ehk on tal veidi sarnasust Kesk-Euroopas kasvava pöögiga. Aga jalaka leht on just parasjagu naise peopesa suurune, kare või karvane. Tugevate roodudega, mis lehe sisse juskui volditud. Just nende roodude järgi tehakse vahet kahel puul, jalakal ja künnapuul, viimast tundub Pärnumaal kasvavat isegi rohkem ja neist roodudest metsamehed teile jalakast kuuldes kohe kõnelema hakkavadki.

Jalakal olevat “jalad all”, see tähendab, et suurem osa roodudest hargneb enne leheservani jõudmist.

Nädala alguses olin lummatud just talukoha jõesilla kõrval kasvavast suurest kolmeharulisest jalakast, mille all mulle kohe hakkas helisema Mikk Sarv viis, mille ta loonud Uku Masingu luulele: “Süstik on tuul ja ta jalakapuust, mina vaid õhuke hämarast koe...”

Jalakas on ühtaegu kõva nagu kivi, aga temas on ka tõelist salapära. Ja Ave pajatas mulle loo, kuidas tema tädi Erna rääkis talle lapsena ikka, et jalaka all võib end mõnele õnnelikule inimesele ilmutada pikkade valgete juustega naine. Ja kes teda jalaka all juukseid nägevat kammimas, see leidvat sealt lähedalt suure peidetud varanduse.