Kirjutas, pildistas ja illustreeriva materjaliga varustas Erik Abner
See nädal räägin ma… *trummipõrin*
TIGUDEST!
“Aga mis kõuekivisid sa siin pealkirjas lubasid?!”, Sa võid küsida. Tuleb välja, et päris mitmel korral on Eesti arheoloogid leidnud tigude kivistisi ürgsetest ja keskaegsetest matmispaikadest. Üldjuhul kandis vanarahvas kivistisi kaasas näiteks ripatsitena. Vägagi tihti usuti kivististe maagilistesse võimetesse või siis arvasid vanaaja inimesed lihtsalt, et “Kena kivi, teeks ehte!”.
Ajalooliselt on aga ka mujalt maailmast teada, et inimesed uskusid fossiilide üleloomulikesse omadustesse. Mõnikord on kivististel vägagi piklik ja sümmeetriline kuju (k.a. tigude kodadel), seetõttu arvati ka, et nad on äikesetormi ajal välguga maa sisse lennanud. Sealt ka nende rahvapärased nimetused - piksekivi, piksenool ja kõuekivi. Arvestades kui palju võib mõningates Eesti kohtades leida pikliku kujuga kivistisi, siis selle uskumuse järgi peaks nendes kohtades vist üks lõpmatu välgupidu käima.
Soovitan lugeda lähemalt Eesti arheoloogide töid sellel teemal, lisasin paar huvitavamat viidet artikli lõppu
Aga ma ei tulnud siia arheoloogiast rääkima, vaid ikka paleontoloogiast. Asume nüüd siis tigude kivististe kallale. Teod on evolutsioonis olnud ühed kõige rahulikumalt roomanud loomad - juba üle 460 miljoni aasta vanused Ordoviitsiumi ajastu teod on tänapäevaste tigudega äravahetamiseni sarnased:
Tigude fossiile võib leida Eestis kõikjal, kus on võimalik suuremaid kivistisi leida (põhiliselt siis Põhja- ja Kesk-Eesti paekivis). Isiklikust kogemusest võin öelda, et nad on ka ühed kõige tihedamini leitavad kivistised siinkandis. Oma kujult võivad tigude kivistised vägagi üksteisest erineda, olles nii ümarad, lapikud, kui ka piklikud. Kõige suuremate tigude fossiilid võivad päris pirakateks osutuda - mõnikord on nad tennisepalli suurused ning neil on pikkust kuni paarkümmend sentimeetrit.
Tihtiligu on tigude kodasid võimalik ka oma kaugete sugulaste nautiloididega segamini ajada, kuid üldjuhul on tigude kojad vähemate detailidega. Üldjuhul on kivistisena säilinud vaid teo koja sisevalatis, mis koosneb kivistunud mudast, sest koja algne materjal aragoniit ei säili pikkade geoloogiliste aegade jooksul.
Nagu ka tänapäevased teod, elasid ürgteod rahulikult oma kodades, kuid erinevalt nautiloididest, ei tegelenud nad aktiivselt ujumisega. Seetõttu ei arenenud neil kunagi välja keerukaid kambreid ja sifoone. Kuigi ka tigude kivististel võib kohata kambreid meenutavaid triipe, siis on lähemal uurimisel üldjuhul võimalik märgata, et need on ainult välimised jooned ning ei ulatu fossiili sisse. Ühtlasi on kõikide tigude fossiilid spiraalsed, samas kui nautiloidide kivistised Eestis on enamjaolt sirged.
Sarnaselt nautiloididele, võib ka tigude fossiile linnapildis kohata:
Peamiselt pärinevad teokarbid Eestis Ordoviitsiumi ja Siluri ajastutest. Kõige varasemad üksikud Kambriumi teokarbid on meil üldjuhul väikesed, maksimaalselt paari sentimeetri suurused, lamedad ja kehvasti säilinud.
Ordoviitsiumis läks aga elu tunduvalt rohkem huvitavamaks - nimelt toimus nende ~40ne miljoni aasta jooksul maakera peal hulgalisi kliimamuutusi, mis omakorda sundis loomi ümbritsevate keskkonnatingimustele vastavalt arenema.
Seetõttu on ka Eestis võimalik leida vägagi erinevate suuruste ja ägedate kujudega loomade kivistisi (k.a. vägagi efektseid teokarpe). Näiteks vohasid siinsetes meredes teadaolevalt alates Kesk-Ordoviitsiumi ajastust ringi ka kiskjalikud röövteod, kes toitusid teistest limustest. Nemad nimelt “puurisid” teise teo, käsijalgse või karbi kesta augu, et niimoodi saak omaenda kodus nurka suruda. Sellise käitumise uurimiseks võrdlevad teadlased võimalike saakloomade vigastunud skelette ja ühtlaselt ka tänapäevaste tigude toitumist ja elustiili.
Enne kui aga hakkan soovitama järgmisi kohtasid kivististe avastamiseks, tuletaks ma Sulle Igaks juhuks siinkohal meelde, et Ordoviitsium oli ürgajastu, mis kestis ajavahemikus 488 - 443 miljonit aastat tagasi.
Ordoviitsiumi ajastu võib Eestis omakorda jagada kolmeks (alam, kesk ja ülem), mis omakorda jagunevad kokku kaheksateistkümneks lademeks (ajaperioodi spetsiifiline kivimikompleks).
Eestis on lademete nimed üldjuhul meie asulate nimede järgi pandud (Kunda, Rakvere, Keila jne.).
Suuremaid kivistisi leiame me üldjuhul ainult Kesk- ja Ülem Ordoviitsiumi lademetest (võibolla on ka seetõttu jäetud “igavamatele” varasematele lademetele välismaised nimed nagu Volhovi, Billingeni ja Hunnebergi).
Tuleks ka meelde jätta, et lade näitab ainult kohaliku kivimi vanust, mitte täpset asukohta! Seetõttu võime me leida näiteks Vormsi lademe kive Peipsi äärest või siis Lasnamäe lademe kive Pakri saartelt.
Siinkohal veel mõningaid näiteid Ordoviitsiumi tigudest:
Aga selle põgusa kõrvalepõike järel võime asuda aga järgmise reisivihje juurde - Lahemaa rahvusparki!
Lahemaa rahvuspargi jõed ja joad:
Ausalt öeldes võib leida tigude kivistisi peaaegu igalt poolt, kus on Eestis kivistisi. Näiteks üks rikkalikumaid kohtasid selleks on Ontika rand (sama koht mida ma soovitasin Sulle ka eelmine kord). Kuid väikese vaheldusena soovitan ma seekord midagi roheluses. Nimelat asuvad Lahemaa rahvuspargis mitmed erinevad joad, nagu näiteks üksteisele vägagi lähestikku paiknevad Vasaristi, Nõmmeveski ja Joaveski.
https://lounapostimees.
Vasaristi:
•Jõe mõlemal küljel on natuke astangut, mida jõgi suurema voolusega uuristab. Suvel on jõgi peaaegu et kuiv ja võib vabalt korjata. AGA EI TOHI LÕHKUDA. Lahemaa on püha. Kui võtad, võta lahtine kivi kaasa, sest see lagundatakse muidu nagunii jõe poolt ära
•Üllatavalt hästi säilinud kivistised
•Suvel niriseb, kevadel lausa purskab
Nõmmeveski:
•Vähe kivistist, kuid fantast pank metsa vahel
“Nõmmeveski juga asub Lahemaa klindilõigul Valgejõe kanjonis. Juga on küll madal (1,2 m), kuid see-eest üsna veerohke (keskmine vooluhulk ligi 4 m3/s). 1924. aastal ehitati Nõmmeveski joast u 100 m ülesvoolu Valgejõele tamm ja sellest u 200 m allavoolu hüdroelektrijaam, mis põles 1964. aastal maha.”
Joaveski:
“Joaveski joastik asub Lahemaa klindilõigul Loobu jõel, kus see 150 m jooksul kaheksa 0,5–1 m kõrguse paeastanguga laskub kuni 6 m. Enne puupapivabriku ja elektrijaama ehitamist (1924) oli jõel üks u 3,5 m kõrgune astang ja mitu madalamat. Ehitiste tarvis murti paasi otse joaastangust ja nii sai sellest mitu madalamat.”
https://et.wikipedia.org/wiki/
https://www.looduskalender.ee/
Kunda pole mitte ainult savi poolest omapärane! On seal äkki mingi huvitav ajalugu mida mainida?
Lisalugemist:
Eesti arheoloog Dr. Kristiina Johansoni on oma teadustöödes vägagi põhjalikult kirjeldanud kohalikke uskumusi, mis seonduvad vanarahva ja kivististega. Fossiile kasutati näiteks meditsiinilistel eesmärkidel (kärnade ja hambavalu ravimiseks), aga ka võlujõudude eest kaitsmiseks: LINK
Dr. Johansoni lõputöö:
https://dspace.ut.ee/handle/
Veel üks Johansoni artikkel:
https://www.folklore.ee/
Tigude kivistumine:
http://eestiloodus.horisont.
3D tigude kivistised:
https://sketchfab.com/3d-
Röövtigude teadusartikkel: LINK
Lisainfot Eesti jugade ja joastike kohta: LINK
Täpsem kaart Ordoviitsiumi käsiraamatust LINK
