“Mõista-mõista, mis see on? Sada saarelehte, tuhat toomelehte, kaks kaanelauakest?”

Küllap tuleb teile lapsepõlvest see mõistatus praegusel hingedeaja mõistatamisajal tuttav ette?

Raamat, muidugi raamat!

Aga mind on alati pannud pead murdma, miks vanarahvas just need kaks puud oma raamatut iseloomustavasse mõistatusse valis.

Ehk sellepärast, et need on esimesed puud, millel sügisel lehed kõige varem maha tulevad?

Toomingad on raagus juba septembri alguses ja saartel võivad praegu üheainsa ööga lehed kõik kolinal maha kukkuda.

Tõsi, üks puu on veel, ka pihlakas heidab suhteliselt vara oma lehed, aga tema oksi jäävad ilmestama suured marjakobarad.

Ka saarega võib olla nii, et heal viljaaastal on puu tihedalt kevadeni suurte tiibadega saareseemneid täis, mida siis leevikesed rõõmsalt krõgstamas käivad. Aga mõni saar on nii paljas kui paljas.

Saar on ka see veidi lõunamaine puu, mis kõige hiljem lehtib. Võib öelda, et neli lühikest suvekuud tal lehed okstel püsivadki.

Aga saar on minu jaoks ka tõeline pühapuu. Tal on otsekui eriline lähedus inimestega. Olete märganud, et vanadel külamaastikel võib ammuilma hävinud talukohta aimata veel suurte saarte järgi. Imelikul kombel kasvavad suured mitmesaja aasta vanused saared ka saarte kirikuaedades.

Oma kõva puiduga, oli saar omal ajal väärt puu, mida niisama maha ei raiutud. Aga kui raiuti, siis kerkis vana kännu kõrvale nagu tagurpidi naelapõld. Esimeseks sügiseks oli traatsirgeid meetriseid halle võrseid terve ümbrus täis, kolm kena musta pungaküünt igal ühel peas.

Ja loomulikult on ta puu, kes suudab kasvada ka kivikuhjadel ja varemetel, kirjutades oma raamatu lehtedele meie ajaloo.