Lapsepõlves, vist viiendas klassis, juhtus minuga üks kummaline lugu. Loodusõpetuse tunnis õppisime taimede levimist. Mul oli tund hästi ära õpitud, aga kui õpetaja mind vastama kutsus, siis sain kahe. Kahe sain selle eest, et hoidsin hambad ristis ja keeldusin ütlemast, et taimed levivad ka seeläbi, et linnud marju söövad ja siis seemned välja kakavad. Kartsin kohutavalt, et kogu klass hakkab mu üle naerma. Eks igaühel on meist oma kiiksud.
See lugu tuli mulle taas meelde, kui näppu jäi J. Toome poolt 1960-ndal aastal Eesti Looduses kirjutatud artikkel “Kuldnokad taimede levitajana”. Põnev oli lugeda, kuidas autor oli uurinud Viljandi lähedal kogunevaid kuldnokkasid ja nende söömisharjumusi. Viljandi-Pärnu maantee ääres peatusid toona sügiseti nelja- kuni viiekümne tuhandelised kuldnokaparved. Autor uuris siis, milliseid taimi kuldnokad oma väljaheidete läbi levitavad, luues seeläbi hea võimaluse ka teiste lindude toitumiseks, mis tähendas, et kuldnokk oli kasulik lind.
Kuldnokkade noka vahelt olevat kõige rohkem läbi käinud sõstraid, eelkõige punane- ja mustsõstar. Sealses kuldnokkade ööbimispaigas kasvas näiteks ühel kümne ruutmeetrisel lapil koguni 97 pisikest sõstralast – nii, et päris tihe sõstravõsa.
Aga kuigi punast sõstart meeldib kuldnokkadele rohkem süüa, kui musta sõstart, siis just mustsõstar hakkas peamiselt sealsete turbaaukude ümbruses kasvama. Ja punase leedripuu levitajaks on meil just kuldnokk. Ja pihlakavõsa rajajaks on kuldnokk ja toomingaidki tärkab tema väljaheidetest.
Huvitav on aga see, et kuigi teame, kui kiiresti kuldnokad kogu murelipuu viljad või kirsid nahka panevad, siis ööbimispaikades mureleid ei kasvanud. Autor arvas, et nende ornitohoorsete taimede viljad kukuvad koos väljaheidetega maha juba varem, sest kaua sa kirsikivi ikka kõhus kannad.
Kuldnoka suured parved, mis kakaga põõsaste ja puude seemneid külvavad, lendavad mesilasülemina ringi peamiselt augustis. Kuid veel 15. oktoobril on Uku Paal Võrtsjärve ääres näinud üle kolmetuhandest kuldnokaparve.
