Luitsnokk-part ehk luitsnokk      Anas clypeata

Meil võis tänavu pesitseda umbes tuhatkond luitsnokapaari, aga läbirändajaid kohtame sügisel arvukalt. Esimest rändelainet võis märgata juba augusti lõpus, aga teine märgatav läbirändajate laine peaks olema koheselt saabumas.

Keskmise suurusega ujupardid, sinikaeltest väiksemad, kelle kaal jääb poole kilo ja kilo vahemikku, kusjuures täiskasvanud isaslinnud paistavad veidi suuremad, kehapikkusega kuni pool meetrit.

Lennupildis märkame luitsnokkade lühikest kaela ja ettepoole sirutatud rasket nokka. Sügisel puhkesulestikus ei ole luitsnokad päris sarnaselt pardipruunid: isaslindude sulestik on silmnähtavalt tumedam, kui emaslindude ookerkollane, mis veidi tumedamate tähnidega. Isaslindude puhkesulestiku eripäraks on helesinised peatiiva kattesuled, kuid briljantroheline tiivaküüdus on märgatav mõlemal sugupoolel, mis küll emaslinnul veidi pisem. Noorlinnud sarnanevad emaslindudele, aga nende sulestik on kröömike tumedam. Lennupildis näeme kõigil hallikasvalgeid tiivaaluseid.

Tunnus ehk lameda ja lusikakujulise noka ülapool on pruunikas, alapool ruuge.

Luitsnokk-partide rändsalkasid kohtame lisaks rannikualadele ka sisemaal.

Luitsnokk-partide vaatlused: LINK

Piilpardid ja luitsnokk-pardid. Kasari luht, Matsalu

Läbirändavatest ujupartidest oleme seni tutvustanud:

Sinikael-parte: LINK

Sooparte: LINK

Piilparte: LINK

Viuparte: LINK