"Ma ei salga, et intervjuude lõpuks tunnen end nagu Jüri Ratas, kes vanade metsaülemate delegatsiooniga hüvasti jättes küsis Stenbocki maja uksel, keda ta uskuma peaks." tõdeb Eero Epner.

 

Archivo de audio

 

Mari-Liis Kitter töötas üle 15 aasta RMK sõnumiseadjana, aitas meie riigi metsasõnumeid üles ehitada enam-vähem algusest peale, kuid lahkus mõned aastad tagasi, sest tundis, et igasugune sõnumiseadmine on muutunud võimatuks – olukord on hüsteeriline. Ta ei karda seda sõna. Ka tema on saanud ähvardusi, debati asemel on konflikt, osapooled on kapseldunud ning numbrite või faktidega ei ole enam võimalik midagi tõestada.

Linnastunud inimestel on tema sõnul lihtsalt tunne, et raiutakse liiga palju. Kitter arvab, et inimeste jaoks on laiemalt midagi maailmas paigast ära. Võib-olla nad tajuvad, et nende identiteet on hägustunud ja nad tahavad haarata kinni millestki, mis mõjuks autentsena. Ja mis mõjuks eestlasele autentsemana kui mets?

Kui Kitter paarkümmend aastat tagasi RMKs alustas, oli tema esimene kampaania inimeste kutsumine metsa. Linnadesse riputati plakatid, kuhu oli kirjutatud “Mine metsa viisakalt” ja “Mine metsa vaikselt”. Seejärel hakati inimesi kutsuma jõulukuuski võtma, toimusid esimesed metsapäevad ja esimesed metsakoolid otsustajatele, metsadesse rajati varjualused ja teekesed ning püsti pandi väikesed infotahvlid, kust sai lugeda laanesamblike ja hariliku päevakoera kohta.

Tasapisi kutsuti inimesi astuma taas üle selle läve, mis asub parkla ning esimeste puude vahel. Mets pidi saama omaks – kuid muutus hoopis võõraks. “20 aastat tagasi ei oodanud keegi, et metsas peab olema niivõrd turvaline,” ütleb ta, “praegu nõutakse aga metsa laudteid ning valmispandud küttepuid.”

Midagi sarnast ütleb ka Ragner Lõbu, metsandust õppinud puitmajade tootja. Tema on selles madinas kõrvalseisja ning tema arvates – kummalisel ning Eestis väga haruldasel kombel – on õigus mõlemal poolel.

Tema enda äril läheb hästi. Juba müüakse Norras kallemaid maju kui norralased ise teevad, sest Eestis osatakse valmistada eriti keerukaid puitmaju. Näiteks on väga moodi läinud säärase struktuuriga majakesed, kus magamistubadest ning söögisaalist avanevad suured klaasaknad loodusesse.

Selliseid maju pole kerge teha, erinevad osad vajuvad eri kiirusega, kuid inimesed Skandinaavias igatsevad just seda: elada keset metsa ning imetleda suurtest akendest metsade ilu. Laaned on nende jaoks nüüd pigem nagu tapeet või suur ekraan ja nad tahavad, et ekraanil paistev ilu säiliks muutumatuna, kuna kõik muu nende ümber muundub niigi iga päev ja kohutava kiirusega.

Raied šokeerivad inimesi, sest langid näevad välja niivõrd koledad ja ohtlikud ning mingis mõttes liiga reaalsed – inimesed igatsevad metsades näha täiuslikke fantaasiaid, mida on toitnud loodusfilmid, reklaamibrošüürid ja igaühe enda unistused, ning kuna oleme loodusest võõrdunud, ei saa me aru, miks puid saetakse, miks need langid tekivad, kuhu puit läheb ja miks seda vaja on. Või me saame aru, aga ei taha teada.

“Puitmaja on arenenud ühiskonna jaoks süümepiinade leevendaja,” ütleb Lõbu. Mida rohkem prügi mõni taanlane või rootslane toodab – ja ta toodab seda väga palju –, seda enam tahab ta seda tasakaalustada naturaalsest männist puitmajakesega, mille hiiglaslikest klaasakendest näeb ta igal hommikul puutumatut ning muutumatut metsatukka, oma lemmikfantaasiat.

Ja kui ühel hommikul on sealt maha võetud mõned puud, sirutab ta soojast voodist käe, teeb mõned fotod ja laeb fantaasia purunemise pettunult mõnele oma sotsiaalmeedia kontole, et terve maailm seda näeks.

Vanade metsaülemate jaoks ei ole mets fantaasia. Nende jaoks on see aastakümneid olnud igapäevane tegelikkus, mida tuleb hooldada, kasvatada ja majandada, kuid nad tunnevad, et kusagil on jõud, mis tahavad midagi vastuvõetamatut. Nende arvates manipuleeritakse faktidega ja valetatakse – kuid täpselt sama tunnevad ka metsatöösturid ning RMK.

Ragner Lõbu räägib mulle ajakirjanduses ilmunud loost, nagu ei saaks puitmajade tootjad enam siinsetest metsadest korralikke, 100-aastaseid mände. “See pole nii,” ütleb ta, “me saame praegu Eestist väga head puitu.” Ta rääkis seda ka ajakirjanikule, kuid ilmunud artiklis tema väidet ei kasutatud – selle asemel said sõna kolm tootjat, kes on kõigile võlgu ja kellele lihtsalt ei müüda enam siinset puitu.

Ja samas tunnistab Lõbu, et sääraseid mände ning kuuski, millest saaks ehitada skandinaavlastele meelepäraseid maju, tuleb enamasti riigimetsadest – sealt, kus kunagi needsamad vanad metsaülemad majandasid. Just tänu nende kunagistele oskuslikele hooldusraietele on meil täna võimalik saada vanu kvaliteetse lülipuiduga mände, mis maksab kuni 15 protsenti rohkem kui puit, mis on pärit küüditatute põllumaadele kasvanud kehvasti majandatud suvalistest metsadest.

Mulle räägitakse, kuidas RMK on keelanud oma metsaülematel rääkimise, aga kuidas metsaülemad ei tahagi enam rääkida, sest tulemuseks on ikkagi katastroof. Mõnede sõnul on raiemahud piisavad ja kaitse all metsasid liiga palju, teiste sõnul on raiemahud ülepaisutatud ja kaitse alla peaks võtma veel rohkem. Mulle öeldakse, et esimese vabariigi ajal oli metsasid palju vähem, kuid talle vastatakse, et selles arvestuses ei olnud erametsi.

Ma kuulen kõige erinevamaid valemeid metsade juurdekasvu arvutamise kohta ning arvamusi, et küpseid metsi olevat endiselt alles ja neid jätkuvat veelgi – või siis olevat küpsed metsad juba kõik maha võetud.

On neid, kelle arvates tuleks kaitsta ennekõike metsasid, kus kaasaegne linnastunud inimene pärast tööpäeva lõppu spanjeliga tiiru teeb, ja siis on neid, kes viitavad, et ökoloogilisest seisukohast tuleks hoida puutumatuna hoopis inimesest kaugel olevad metsad – need, kuhu Facebook kunagi ei jõua.

Ma kuulen korduvalt, et Postimees tegeleb metsateemadega, sest selle omanikul on metsas omad huvid – ainult et ühtede sõnul on Margus Linnamäe varjatud metsatööstur, teiste sõnul hoopis looduskaitsja (Linnamäe ise ütleb, et soovib kodukandis Otepääl väiksemaid raiemahtusid ning oma metsasid majandades ta lageraieid ei tee, välja arvatud mõne aasta eest tormimurru puhastamine).

Kuulen ka, et vanadel headel aegadel olevat majad ehitatud jämedatest, vanade puude palkidest – või siis hoopis vastupidi: vanade majade restaureerijate sõnul käis just ammustel aegadel niivõrd armutu metsade raiumine, et maha võeti noori puid, ning seinu lahti võttes on nad sageli näinud, kuidas ülemised palgiread on tehtud haavast või sanglepast, sest head männid ja kuused olid metsast lihtsalt otsa lõppenud.

Mõned ütlevad, et metsades ei käi kohapeal enam keegi – ning teised viitavad vähemalt 500 inimesele, kes iga päev meie laantes müttavad ja mõõdavad, hindavad ja analüüsivad, lennutades taevasse ka droone, mis teevad kiiremini, täpsemalt ja paremini ära selle töö, mida varem tehti nädalate kaupa. Harvester on halastamatu saatan – või teeb ta töö ära kümneid kordi paremini ja rutem, kui siis, kui me hobuste ja mootorsaagidega nädalate kaupa talluksime, müristaksime ja erineva pikkusega palke saeksime.

Osade sõnul oli metskondade kaotamine välditav katastroof, teiste sõnul möödapääsmatu ning mõistlik. Oleks jabur hoida endiselt alles tulekustutustorne ja seal töötavaid mehi, ütlevad ühed, ja teised näitavad, kuidas pärast nende kaotamist põles maha kaheksa korda rohkem hektareid maha kui näiteks 80ndatel. Teede äärest ei tohiks metsasid raiuda – ent kui neid just nüüd küpseks saanud metsi rasketehnikaga mitte raiuda, siis kas parem on selle tehnikaga sõita hoopis sügavale metsa?

Vanasti ei võinud langi laius ületada 150 meetrit ja see on metsale hea, kuulen. Jah, nii oli, kuid see ei võta arvesse puistute loomulikke piire ning on metsale halb, kuulen ma samuti. Üks metsaülem nimetab remmelgavõsa ökoloogiliselt mõttetuks, üks bioloogiaõpetaja vaidleb talle vastu. Sama metsaülem ütleb, et mitmekesisus on olemas isegi raielangil, lihtsalt veidi teistsugune: tekivad maasika- ja vaarikakohad, ilmub kanarbik, ringi lendavad mesilased. Talle öeldakse, et tõeline liigirikkus tekib siiski alles metsas, mis on sadu aastaid vana.

Ma kuulen nimekast metsandusärimehest, kes väidab, et on aretanud tavalisest tervelt veerandi võrra kiiremini kasvava kuuseliigi, ja ma kuulen ka looduskaitsjatest, kes on nii laisad, et eksivad isegi kõige põhilisemate faktide vastu.

On neid, kelle sõnul kliima soojenemine soodustab metsa kasvu, ja neid, kelle sõnul hoopis pärsib. Eestlased on metsarahvas, ütlevad mitmed ning viitavad meie pikkadele metsaga seotud traditsioonidele, pühadele ja tavadele. Võimalik, kommenteerivad teised, kuid igal aastal veab RMK metsadest välja 300 tonni prügi, mille iidne metsarahvas sinna visanud on.

Isegi teadlased on telgede eri otstes: mõnede arvates on metsades kõik hästi, teiste sõnul on toimumas katastroof. Mõned keskenduvad ainult puidule ja neid nimetatakse metsatööstuse nisa otsas olevateks ning mul soovitatakse mitmel korral heita pilk peale nende rahastamisele. Teised vaatavad metsasid ennekõike ökoloogilisest vaatenurgast ja nende kohta öeldakse ülesköetud hipid, kes unustavat ära, et metsast saadav rahaline tulu peab üleval ka meie riiki ning seal hulgas ka neid.

Ühed ütlevad, et metsamajandamine mõjub kliimale hästi, teised juhivad tähelepanu, et metsade ahjuajamine tekitab poolteist korda rohkem süsinikuheitmeid kui kivisöe põletamine.

Kuuskede raievanuse alandamine olevat halb – või siis hoopis hea. Sügavad rööpad metsas olevat esteetiline, mitte ökoloogiline probleem – või siis põhjustavat pöördumatuid kahjustusi.

Juurepessi vältimiseks peaks kuusikuid justkui kiiresti majandama, kuid just käbe majandamine on juurepessi tekkimise peamiseks põhjuseks. Kui ilmub metsatöösturite pressiteade, millist erakordset lisandväärtust nad pakuvad, siis saadab mulle ühe uuringukeskuse juht kirja, kus nimetab seda silmamoonduseks, sest tööstusel on ressursid põhimõtteliselt tasuta käes ja keskkonnakulu tuleb hiljem kanda meil kõigil.

Ma mõtlen selle kõige peale, kui seisan pakases Võrumaa suures Barruse saeveskis ja vaatan, kuidas metallist lõugadega traktorid männipalke potisinisele konveierile veavad. Töölisi on siin palju, mitusada. Töö käib kolmes, teatud osakondades isegi neljas vahetuses, töötatakse ka öösiti ja nädalavahetuseti ning Barrus otsib töölisi juurde, sest turg januneb liimpuidust tooraine järele. “Nõudlus on väga tugev,” ütleb siinse tehase komponenditööstuse juht Taavi Tenno.

Skandinaavia tahab puitu ja isegi koroona ei jahutanud nende kirge – vastupidi, tellimuste arv kasvas stabiilselt. Varsti avatakse siin Võrumaa suurte teede ristis, mille laoplatsidel seisavad alati kõrged palgihunnikud nagu pruunikad jõuluvorstid, veel üks tehas. Sinna investeeritakse miljoneid, sest usk on suur: puitu tahab moodne loodust hoidev ühiskond üha enam.

Barrus ostab enamiku oma puidust RMK käest, suured metsaveomasinad toovad neile palke ka ümbruskonna erametsadest, aga juba tuleb juurde osta ka Soomest või Venemaalt ning turutõrke vältimiseks on Barrus hakanud viimasel ajal ka ise metsamaid ostma. Nad näevad pikka perspektiivi.

Enamik töölisi on pärit siitsamast Võrumaalt, mõnel juhul on tööl nii isad kui nende pojad – ja varsti omakorda nende pojad. Saeveski pakub neile märkimisväärset palka ning on üks kõige suurematest tööandjatest. Eelmisel aastal valiti Barrus Lõuna-Eesti parimaks ettevõtteks ja tseremoonial ulatati neile suur rauast mõõk, mis nüüd lebab fuajee aknalaual.

Seal kõrval on diplomid ja tänukirjad kogukonnalt, kus tänatakse mõne kohaliku spordivõistluse toetamise eest. Raha antakse ka siinsetele mälestusmärkidele ja huviringidele, kooliõpilastele ja kultuuriinimestele. “Nagu kasvab mets,” kirjutavad nad oma kodulehel, “kasvavad ka siinsed inimesed, pered ja kodud koos Barrusega.” Viimaste jõulude ajal toetati kahte suurt perekonda, kus emad kasvatavad üksi lapsi. „Töö ja väärtusloome on majanduse alustalad,“ ütleb Tenno. „Vahest kiputakse seda väärtuse loomise osa ära unustama.“

“Metsamehed arvestavad võimalikult palju ökoloogiaga,” ütleb Mati Polli, kui me Harjumaa suurte metsade vahel sõidame. Kui tema siia lähedale mõnekümne aasta eest metsaülemaks tuli, olid teed läbimatud, kõikjal laius soo ja siia saadeti tööle neid, kes ühiskonna reeglitega hästi hakkama ei saanud, sest põgeneda oli võimalik ainult suvel või talvel. “Kõik oli lage,” ütleb Polli, ja me möödume järjekordsest nöörsirgest kuivenduskraavist, kuhu tema isa pani kunagi elama vähid. Nüüd on selle kandi puud küpsed ja varsti tuleks hakata raiuma.

Kui küsin, kas kõik võetakse korraga, raputab Polli pead. Tuleb teha järjekord, kuid temagi ei tea enam, kuidas seda täpselt teha. Reeglid on muutunud, metsa tekivad inetud siilud, president oli neist lennukiga üle lennanud ja kurtnud: liiga kole. “Muidugi kole,” ütleb Polli, kuid teistmoodi majandada ei tohi, sest kui sa tahad raiuda ühe kindlate tunnustega, kuid veidi ebamäärase kujuga ala, nii et moodustuks arusaadav tervik, võib selle suurus minna üle ettenähtud piiride ja see pole lubatud.

Sa pead raiuma rangetes piirides – ning pärast raiumist jätma seemnepuud, näiteks mõned kased, ja seda isegi siis, kui uueks metsaks paned kasvama männiku. Polli näitab mulle eeskujulikult kerkivaid noori mände ja nende vahele langenud suuri haavapuid. “Neil pole mingit funktsiooni,” ütleb ta haabade kohta, “aga reeglid näevad ette.”

Sa pead tasandama rööpad kohe, mitte kevaditi nagu varem, sest muidu tõuseb kära. Sa pead jätma metsise mängupaigad raiumata, kuigi vana metsatarkus ütleb, et metsis – see metsaülemate sümbollind – mängib kohtades, kus natuke siiski on raiutud.

Sa pead kokkukukkuva sookaasiku rahule jätma, sest see asub tee ääres ja rõõmustab inimeste silma. Sa peaksid müüma oma puidu graanuliteks, sest seda toetavad Euroopa Liidu keskkonnarahad, aga kui müüd oksarisu elektrijaamadesse põletamiseks, oled looduse hävitaja.

Sa pead arvestama pigem orhideega, aga mitte inimese töökohaga. Sa pead jätma küpse metsa puutumata, sest ta on ilus, kuni tema tootlikkus langeb, süsiniku sidumise võime kukub ja ükskord kukub ka tema ise – kasutult.

Ja ennekõike: sa pead arvestama kogukonnaga, ajakirjandusega, laiema üldsusega ja sotsiaalmeediaga, aga mitte enam metsa enese reeglitega, ütleb Polli. Miks? Sest me kujutleme, et loodus on mõeldud meie fantaasiate täitmiseks, ning järjest tehnoloogilisemas, linnastuvas ja kiirenevas maailmas on meie peamiseks fantaasiaks see, et kusagil võiks miski olla igavesti muutumatu, alati kaunis, katkematult inimesest puutumatu: mets.

Me surume selle kujutluse vägivaldselt loodusele peale, keelame tal muutumise, kuigi loodus soovib kõike muud kui elu ringkäigu kinnikeeramist, ja võtame seeläbi ära oma laste tulu. Märkan, et Mati Polli nägu muutub nende päevade jooksul järjest süngemaks.

Mõned aastad tagasi aitasin korraldada ühe suure metsandusettevõtte sünnipäevapidu. See toimus Saku Suurhallis, kutsutud olid sajad inimesed, saal oli dekoreeritud puu aastaringide motiividega ning ettekandjad pakkusid suupisteid palgist lõigatud ketastel. Suurel ekraanil näidati klippi metsa liigirikkusest, trummarid mängisid eri liikidest puudel, esinesid ksülofonimängija, 12 tantsijat, vokaalansambel, kammerorkester, indie-muusik ning ehtsal stradivaariusel viiuldav mängija, hiljem aga NOEP ning Lenna, Liis Lemsalu ja Tanel Padar – taustaks videomontaaž sellest, mida kõike tulevikus puidust teha saab.

Ma kuulen, kuidas metsatööstuste liit paneb igal aastal 100 000 eurot avalike suhete peale, ent kuidas nende entusiasm on madal, sest sotsiaalmeedia on üle ujutatud fotodest, mis kujutavad kändusid, tüükaid ja lanke – saateks üleskutsed lõpetada igasugune puude langetamine, välistada lageraied, katkestada tööd metsades ning vaadata käigu pealt, kust saavad tööd tuhanded maainimesed või millega täita eelarveauku.

Kui Mari-Liis Kitter küsib, kas võim kujundada maailmapilti, suhtumisi ja poliitikaid pole siiski tänases maailmas nihkunud tööstuste käest kodanikuaktivistidele, siis üks mu tuttav teab, kuidas RMK kulutas kümneid tuhandeid eurosid oma jõulupuude kampaaniale, tellides nende büroolt võimalikult turvalise lähenemise. “Nad kordasid pidevalt, kui oluline kampaania see nende jaoks on, sest nad saavad RMKd inimeste meeltes ainult positiivsega siduda,” kirjutab ta.

RMK brändiraamat väidab, et “olemuselt on RMK justkui kogenud metsavaht”, kelle “süda ja hing kuulub metsale”, ning fotokeele juures rõhutab, et fotol peab olema tingimata “kaunis Eesti loodus ja inimene” ning metsandusest tehtud piltide mulje “mehelik, siiras, töine, nutikas, võimas ja positiivne”.

See kõik kõlab naeruväärselt, ent kui ma istun ühel reede pärastlõunal väikeses soojas RMK kontoris ja kuulan Võrumaa metsaülemat Agu Palo, kes on 41 aastat neis metsades majandanud ning kes nimetab ennast hingelt metsakasvatajaks, on teda raske välja naerda.

Esimene tema istutatud mets, siinsamas lähedal tema kodukandis Haanja kõrgustikul, ei ole veel raieküpseks saanud, ent Palo on kindel, et kui see ükskord piisavalt valmis on, võiks selle maha lõigata – sest metsal on väärtus.

Ta on teinud statistikat ja näitab mulle väljatrükitud lehte, kuhu on markeriga tõmmanud jooned: mis oli riigi metsades 50 aastat tagasi ja mis on nüüd. Puude keskmine vanus on suurenenud ja tagavarad kasvanud, kaitsealad on laienenud kuus korda. Raiuti umbes poole vähem, samas juurdekasv on nüüd peaaegu kaks korda suurem – Palo põhjendab metsa äkilist vohamist paranenud kasvatusmeetoditega. “Me tegime omal ajal vigu,” ütleb ta. Hektarile pandi kuni 6000 kuusetaime, see oli liiga tihedalt, nüüd pannakse kolm korda vähem, kuid kasv olevat sedavõrd tõhusam.

Palo võtab välja ajaloolised kaardid ja näitab, kui uljalt tehti veel esimese vabariigi ajal lageraieid. Ta osutab laigukesele siinsamas Võru külje all, kus toona raiuti korraga lagedaks 41 hektarit. “Tänapäeval ei tee seda keegi,” ütleb ta, ning kui ma räägin talle Virumaal nähtud eraldisepõhiselt raiutud 50-hektarilistest aukudest, on ta veendunud, et mitte kusagil ei tee sääraseid pööraseid laike RMK. Võib-olla mõni teadmatuses erametsaomanik või eriti ahne firmajuht, kuid sääraseidki olevat vähemaks jäänud.

Kui ma küsin, miks nad raiuvad linnade äärest, viib ta mind Võrumaa kaardi ette ja näitab kaugetes maasopistustes olevaid nurki, kus raiuti aastakümneid tagasi ja mida keegi ei näinud – nüüd on seal kõikjal looduskaitsealad ning seetõttu ei jää üle muud, kui võtta puid eeslinnade ümbert, kus see on kõigile näha.

Palo ei taju riigi liigset survet raiuda, mingit katastroofi ei ole ja RMKs mõtlevad kõik tulevaste põlvede peale. Ta on välja trükkinud vanade metsameeste pöördumise riigi poole, ma märkan leheäärtel tema kommentaare – ta suhtub kõikidesse lugupidavalt ning tunneb neid isiklikult, kuid ettevaatlikult püüab ta öelda, et mingid asjad metsas siiski muutuvad.

Näiteks ei tahetud omal ajal kuuldagi, et kuusikutes kasvab ka lehtpuu, see viis metsatuka väärtuse kohe alla. “See oli viga,” ütleb Palo, “sest keskkond on muutunud.” Tormid on nüüd tugevamad kui varem ja segapuistud oleksid tuultele palju vastupidavamad, samuti järab puhtaid kuusikuid ilge ürask.

Ka Palo vaatab tulevikku. Ta teab, et ühel hetkel langevad raiemahud niikuinii, sest 70ndatel õgisid põdrad ära kõik männikasvud ja paarikümne aasta pärast harvesterid vaikivad, sest mände lihtsalt pole, ütleb ta mulle. Jah, ta teab, et nõukogude ajal metsasid peaaegu ei raiutudki, vajaminev puit toodi Karjalast, ning ta võtab maha oma kujuteldava mütsi vanade metsaülemate ees, kes suutsid Moskva rahadega kasvama panna nii palju metsa, et nende pindala suurenes peaaegu kolm korda.

Haanjamaa kuplid olid esimese vabariigi ajal metsadest lagedad ning sinna sirgusid kuusikud alles aastakümneid hiljem, mil polnud lihtsalt mingit mõtet neid saagida. Temagi on külvanud küüditatute põllumaadele metsa – kuid enam ei ole nõukogude aeg. Agu Palo mäletab selgelt, et tihumeetri palki sai toona täpselt ühe pooleliitrise viinapudeli hinnaga, aga nüüd on puidul väärtus ja seega tuleks neid metsasid, mis ei ole looduskaitse all, ka julgelt raiuda.

Jah, temagi arvates ei oleks pidanud kuuskede raieküpsust allapoole tooma. Ka tema on soojadel talvedel näinud segikeeratud metsaveoteid (kuid RMK tasandab kõik, lubab ta, sest nemad peavad ju saama kasvavat metsa ka hooldamas käia). Ka tema oli harvesteride vastu, aga ta teab, et hobuse juurde enam naasta ei ole võimalik, sest keegi lihtsalt ei tule: metsamehe töö on raske, omal ajal soovitati puude käsitsi saagijatel olla ametis kõige rohkem kümme aastat, muidu – infarkt, insult, kogu organism on nõrkenud.

Agu Palo arvates sõltub lõpuks kõik mitte harvesterist, vaid harvesteri juhist. Ta teab, et mõned RMK allhankijad teevad metsade mahavõtmisel vigu, ja tahaks ise rohkem kohal olla, et neid kontrollida, kuid ta ei saa, sest metskondade reform – millele ta omal ajal vastu oli – jätab tema hoolde liiga suure maalahmaka. Kahekümnekesi peavad nad kontrollima 55 000 hektarit, aga omal ajal oldi neljakümnekesi 4500 hektaril – ning ka siis juhtus, et Palo jooksis metsavaraste järel ja lasi Makarovi püstolist õhku, et tema mände keegi ilma loata minema ei viiks.

Uuemal ajal ta niimoodi ringi ei jookse, ka enamiku raieotsuseid langetab ta siin soojas toas arvutiekraani vaadates, nii et metsas saab Palo olla kõigest paaril päeval nädalas. Võimalik, et tulevikus veelgi vähem, sest üha rohkem aega kulub tal protesteerijate kirjadele vastamiseks.

See algas viis aastat tagasi, mil toimus üleüldine virgumine. Ta saab kirju iga nädal, vahel petitsioone, ikka ja jälle tuleb osaleda koosolekutel. Facebookis pole Palo kontot teinud – meelega, sest ta ei taha negatiivseid kommentaare lugeda. Ta vastab kõigile kirjadele, kuid on vaadanud, et kirjutajateks on alati pealinna rahvas – need, kes on soetanud siia viimastel aastatel maakodu, enamik neist kultuuriinimesed, kes soovivad, et riik nende autentse suitsusauna tagant metsa võtmata jätaks. Kohalikud, kes siinkandis aastakümneid elanud, polevat Palole ühtegi protestikirja kirjutanud. Üks tuli isegi tänama, et “õdagu päike mulle ka nüüd paistab”.

Palo kehitab õlgu. Ta ei tea, mida tänapäevane kogukond tähendab. Kes sinna kuuluvad? Ta on kuulnud, et samamoodi on kirjadest üle ujutatud tema Põlva- ja Pärnumaa kolleegid – piirkonnad, kuhu linnadest on tulnud enim uusi maakodude omanikke. “Ma teen ju kõike seaduse järgi,” ütleb ta korduvalt, “ja ma ei usu, et meie metsadel läheks halvasti.”

Seejärel räägib Agu Palo uuesti metsade tootlikkusest, sisemajanduse kogutoodangust, töökohtade arvust. Kui me väikese metsakontori ukse peal hüvasti jätame, ütleb ta vaikselt: “Ärge suretage meid siin välja.” Siis viipab ta käega ja näitab, kuidas ma linna saan – läbi tema majandatud männimetsade.

Ma olen nõutu. Pärast kuude kaupa kümnete inimestega metsandusest rääkimist paistavad kõik ühel nõul olevat ainult selles, et metsade majandamine ei ole lõppkokkuvõttes küsimus faktidest, väidetest ja arvudest, vaid väärtustest. Mis kaalub mille üle. Mida me hindame ja mida me ei hinda. Läbi millise väärtuste lukuaugu me andmestikule vaatame ja läbi millise mitte.

Ma ei salga, et intervjuude lõpuks tunnen end nagu Jüri Ratas, kes vanade metsaülemate delegatsiooniga hüvasti jättes küsis Stenbocki maja uksel, keda ta uskuma peaks. “Ma ütlesin ministrile, et vanu metsamehi peab tõsiselt võtma,” ütleb keskkonnakomisjoni pikaajaline liige EKREst Peeter Ernits, “aga nende pöördumine vaikiti täiesti maha.” Tal on selle tõttu piinlik.

Mitu aastat kuulus Ernits RMK nõukokku ning tema sõnul on RMKs probleeme. Räägitakse liiga kõrgilt. Kogukondadest sõidetakse vahel üle. On proovitud kaitsealuseid alasid väiksemaks sebida, et rohkem raiuda. Kännud võiksid lageraietel jääda madalamaks, oksarisu olemata ning teede ääres võiks metsad püsti olla.

Aga Ernits ei arva, et RMK oleks saatan või et nende raiemahud oleks liiga suured. 4 000 000 tihumeetrit aastas on täiesti piisav, see aitab turgu stabiilsena hoida ega mõju meie metsadele laastavalt. Ennast nimetab Ernits roheliseks, ta on korduvalt aidanud kogukondadel kohalikke metsasid päästa ning mäletab siiamaani Narva-Jõesuu naiste nutust punaseid silmi, kui nad mitu aastat tagasi tema juurde tulid ja palusid RMKl kohalikke männikuid säästa. Kui Tallinnas hakati maha võtma uuele maanteele ette jäävat hõberemmelgat, oli Ernits šokis ja protesteeris, ning RMKst on tema sõnul saanud riigi lüpsilehm, sest eranditult kõik valitsused tahavad sealt saada palju raha.

Kuid sellest kõigest hoolimata ei ole tema sõnul olukord meie metsades katastroofiline. Probleem on erametsades, kuid RMK majandab 1 000 000 hektarit metsa ning kui tüli tekib vaevalt 300 hektari pealt, mis on raiutud kellegi kodu lähedalt, siis on need mahud tema sõnul kõigest sääse sitt suures väinas ja kisa ebanormaalselt suur. Nad on seda RMK nõukogus korduvalt arutanud ja jõudnud otsusele, et see kõik ei tasu ennast ära. Plaanis olevat seadusemuudatus, metsade raiekohti hakatakse üle vaatama, et avalikkusele vähem ette jääda.

Ernits töötas aastaid loodusmuuseumi direktorina ning ta on märganud, et mida rohkem inimesed loodusest eemalduvad, seda tulisemalt nad seda kaitsevad. “Näita mulle suvalist punkti Eesti kaardi peal,” ütleb Ernits, “ja mõne kuu pärast põhjendan ma sulle ära, miks looduse seisukohalt ei ole võimalik seal mitte midagi teha.” Leitakse lendorav. Või haruldane õistaim. Või midagi muud. “Me oleme looduse kaitsmisega liiale läinud,” arvab Ernits, “me unustame inimese.”

Kogu tüli taandub tema meelest looduskaitsjate ja metsatöösturite vastasseisu peale, kuid ta pole lootusetu. Möödunud aasta lõpus kutsus ta kokku erinevate vaadetega inimesed, kohtumine toimus reede õhtul ja kestis üle kolme tunni, ent isegi tavaliselt nii tõtakad tippjuhid ei lahkunud. Teema on liiga oluline ja rääkida oli palju, sest Ernitsa sõnul polegi sääraseid kohtumisi varem olnud.

Kuigi riik väike ja kokkusaamine lihtne, sõditakse siin kaevikutes, mitte ümarlaua taga. “Hea tahe on kõigil,” usub Ernits. “Minusugused loodusfriigid tahavad, et metsad oleksid muutumatud, aga see on võimatu,” lisab ta siis. “Ma ei saa maasaadikuna öelda, et vähendage raiemahtusid.”

Kui toimusid uued koalitsiooniläbirääkimised, kirjutati sinna sisse soov RMK raiemahtusid vähendada. “Vaidluseid ei olnud,” mäletab keskkonnapunktide põhikirjutaja reformierakondlane Yoko Alender koosolekuid, “kõigil oli tekkinud ühine arusaam.” Kui ma küsin, kas see on pika teekonna lõpp või alles algus, on Alender kindel, et liigutakse edasi, kuid lahendust, millega kõik oleksid rahul, ei suuda ta näha. Vastuolusid on liiga palju ning need tunduvad ületamatud. Nad on erakonna sees korraldanud mitmeid kohtumisi, püüdnud end kurssi viia, tuhninud statistikas, arutanud presidendiga, kuid Alender tunnistab, et on väga raske aru saada, kus tõde on.

Tema enda jaoks oli üheks murdepunktiks see, kui Kesk-Eesti puiduettevõttes ütlesid talle töölised, et suguvõsa kokkutulekutel ei julge nad enam rääkida, kus töötavad. Teine murdepunkt oli siis, kui lugupeetud arhitekt tunnistas, et ei soovi teha enam puitmaju, sest tunneb, nagu oleks kurjategija.

Alender ei saa sellest aru, tema arvates on loodus pidevas muutumises ja ka tselluloositehasesse peaks suhtuma avatumalt. Sellest hoolimata nimetab Alender uut koalitsioonipunkti ennekõike väärtusküsimuseks. “Loodus on eestlase jaoks kõige tugevam väärtus,” ütleb ta, ja seda on ehk kummaline kuulda Reformierakonna liikme suust, sest mõnede sõnul tuli just sellest parteist soov võtta metsade majandamisest järjest rohkem raha. Siis muutusid ka ametkonnad poliitiliseks ning üks RMK juhte oli selle erakonna liige.

Viimase paarikümne aasta jooksul ongi keskkonnaministriks olnud enamasti reformierakondlased, kuid ka rahvaliitlased ja isamaalased – ent raiemahud on kasvanud kõigi ajal. Isegi EKRE, mis enne valimisi lubas kehtestada aastase raiemahu piirangu ning lageraietele mõistliku mahu ja maksimaalse langi suuruse, ei teinud eriti midagi, kuigi nende käes oli korraga nii keskkonnaministri kui ka rahandusministri portfell. Mets on ühtviisi raha kõigi erakondade jaoks, kuid nüüd on toimunud mingi nihe ka nende suhtumises.

Kui Mati Polli saadab mulle edasi ühe riikliku metsade inventuuri, mis tema sõnul tõestab seniste raiemahtude jätkumise võimalikkust järgmised kümme aastat, siis Alender kasutab täpselt sama andmestikku, tõestamaks väidet, et raiemahtusid tuleb hoopis kiiresti vähendada. Kõik poliitikud, kellega räägin, on rahulolematud graanuliäriga ja puidupõletamisega, nad sooviksid näha paremat puidu väärindamist. Nad viitavad globaalsele mõõtmele, räägivad kliimamuutusest ja tööhõivest ning kõnelevad nende kahe vahelisest tasakaalupunktist – kuid ennekõike soovitavad nad kuulata spetsialiste. See kõlab hästi. Kuid milliseid spetsialiste?

“Ma ei saanud aru,” ütleb sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski. Me istume tema kabinetis Riigikogus. Üle koridori on keskkonnakomisjoni uks, mille taha kaovad vahel selle liikmed Ernits, Alender ja tema ise. Kui vanade metsameeste pöördumine komisjoni jõudis, pandi see hunnikus kõige alla ning saadeti lakooniline tänukiri mure tundmise pärast. “Keegi ei hakanud sellesse süvenema,” ütleb Ossinovski, “sest kuna seisukohad on nii selgelt polariseerunud ja nüansse enam ei tajuta, siis otsustati ilma lugemata, et see on järjekordne radikaalne nõue metsasid üldse enam mitte raiuda.”

Ta ise on loodusteemade vastu ammu huvi tundnud, toetab mitmeid looduskaitseühinguid püsiannetusega, kuigi nad olevat liiga nõrgad ja ei suuda hoida püsivat tähelepanu seaduseloomel. Ent metsandus tundus tallegi liiga segane, sest pilt ongi löödud kirjuks ja dramaatiliseks. Ossinovski arvates on seda teinud teadlikult metsatöösturid, et lõplikke otsuseid keegi niipea ei langetaks. Mati Polli nõustub – ka tema arvates toimub suuremahuline mõistete segipaiskamine, kuid seda tegevat hoopis kodanikuaktivistid.

“Kuni pole poliitilist juhtimist, mis ei seaks raha kõige olulisemaks, seni pole muutust oodata,” ütleb Ossinovski. “Ja poliitikute suhtumine muutub ainult siis, kui muutub valijate suhtumine.” Ossinovski soovitaks arvutada, ehk tooks metsade raiumise asemel raha sisse hoopis nende kasvatamine: kui raiemahtusid vähendataks, saaksime nõnda müüa kvoote – ning teeniksime hoopis selle pealt.

Ent tundub, et isegi Ossinovski ei looda enam sellele, et selgus ja lahendused võiksid sündida Eestis. Mitmel korral viitab ta Euroopa Liidule, nopib riiulist kladed dokumentidega, tsiteerib neid ja juhib tähelepanu, et umbes kümne aasta pärast peaks toetuste kadumise tõttu graanuliäri niikuinii kokku kuivama ning see tähendaks automaatselt kolmandiku võrra vähem raiumist. Kui küsin, kas siis pole ehk juba liiga hilja, raputab Ossinovski pead. Ma ei saa midagi parata, aga mulle tundub, et see raputus pole eriti veendunud.

Peeter Ernits viitab samuti Euroopa Liidule. Tema sõnul soovib liit, et kaitse alla võetaks tervelt kolmandik kõikidest metsadest. “Hoian hinge kinni,” ütleb ta. “Sellest tuleb mööda hiilida.” Ent ka tema ei tundu olevat liiga kindel, et see õnnestuks.

• Kuula või loe LEVILA audiolugude sarja I osa "Piiride kadumine": https://www.looduskalender.ee/n/node/5293.
• Kuula või loe LEVILA audiolugude sarja II osa „Mis on metsa hind“: https://www.looduskalender.ee/n/node/5300.
• LEVILA lühifilm: Tulevikupuid otsides: https://www.looduskalender.ee/n/node/5295