Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimees Urmas Tartes kutsub uut keskkonnaministrit Madis Kallast arutlema loodus- ja keskkonnakaitse põhialuste üle.

Vaata otseülekannet siit: 

Umbes tunni pikkune otsesaade portaalis www.looduskalender.ee, kasutades Youtube’i ja Facebooki kanaleid. Arutluses proovime käsitleda järgmiseid teemasid.

• Me räägime, et kuulakem eksperte ja teadlasi, kuulakem teadust. Kes on teadlane ja kes on pseudoteadlane? Kas argumendiks on isik või tema esitatud sisu ja selle seosed loodusseaduste ning loodusteadusega? Mille alusel poliitik langetab otsuse ühe või teise eksperdi kaasamiseks, kuulamiseks ja arvestamiseks ka siis, kui ekspertide öeldu võib lahkneda? Kas valime eksperdi ja tema öeldu sobivuse, meeldivuse järgi või suhestame öeldu parima tervikteadmisega ja praktilise tagasisidestatusega? Kes seda teeb?
• Kunagi piisas inimestele ühest kirjaoskusest – tekstiline kirjaoskus. Tänapäeval on inimestel vaja omandada kolm kirjaoskust: tekstiline kirjaoskus, it-alane kirjaoskus ja ökoloogiline kirjaoskus. Pole olemas demokraatiat ilma teadmistepõhise aruteluta. USA-s tehtud uuringutes selgus, et ca 22% inimestest usub vandenõuteooriaid. Värsketes Euroopa sotsiaaluuringu (European Social Survey) 10. laine andmetes selgus, et ka veerand eesti inimestest usub, et väike salajane grupp inimesi langetab kõik olulised otsused maailma poliitikas. Ca 30% inimestest on veendunud, et teadlaste grupid manipuleerivad, fabritseerivad või varjavad tõendusmaterjali avalikkuse eksitamiseks. Erinevate teemade kaupa on suhtumised tihtipeale veelgi varieeruvamad. Kas ja kui kaua on meil aega ja võimalust kogu ühiskonna harimiseks. Kuidas sellises olukorras teadmistepõhiseid otsuseid demokraatias vastu võtta?
• Kuidas näha puude taga metsa? Keskkonnaküsimused on keerukad ja komplekssed teemad. Kuid sageli proovitakse asju taandada üksikutele näitajatele. Vahel see õnnestub, näiteks indikaatorliigid ökoloogias, vahel aga enam mitte nii hästi. Kui näiteks kliimateemades keskenduda vaid aineringe teatud osadele näiteks sidumisele ja/või emissioonidele, jättes protsess seostamata tervikringega. Olgu siin käsitlused veiste metaaniemissioonidest või noorte puudega metsa eelistamise argumentidest metsamajanduses. Üksik ja üldine, põhjus ja tagajärg − kes paneb kokku terviku? Milline on ministeeriumi terviknägemus oma rollist looduskaitse kui inimesele sobiva elukeskkonna tagamiseks Eestis?
• Meil on paljude tegevuste puhul kasutusel ajamääratlused, olgu selleks elurikkuse vähenemise peatamine aastaks 2010, siis 2020, või kliimaeesmärgid 2030, seejärel 2050. Kas see pole mitte silmakirjalik, kui ajaeesmärke täitmise asemel pidevalt nihutatakse? Meie Põhiseaduse preambulas on öeldud "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis […] peab tagama Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade." Mida tähendab kestmine läbi aegade?
• Meil kehtib Looduskaitseseadus ja EL Loodusdirektiiv, Linnudirektiiv. Kuidas meil õnnestub täita meie enda Põhiseadust ja teisi kehtivaid seadusi, kui me suhtume tänastesse keskkonnateemadesse tihtipeale nii, et las järgmised põlvkonnad lahendavad? Tuuakse ettekäändeks erinevaid põhjuseid alates majanduslikest ja tehnoloogilistest argumentidest (rohepööre on liiga kallis, rohetehnoloogiad nõuavad veel suuremat maavarade kasutamist, töökohad kaovad, looduskaitse takistab majandust jms.)  ja lõpetades kohati ka reaalsuse eitusega (inimene pole põhjustanud). Samas teame, et maavarade nappus tekib vähemalt sama kiiresti ka tänaste tehnoloogiate ja käitumismustritega jätkatakse. Kuidas saame tagada kokkulepitud eesmärkidest kinnipidamise?
• Vahel räägitakse, et peame leidma kompromissi majanduse ja keskkonnakaitse vahel. Mida tähendab kompromiss keskkonnakaitsega? Kellel, kas näiteks loodusteadlasel on võimalik muuta loodusseaduseid?
• Ukrainas toimuv sõda on äärmiselt halb asi. Lisaks otsestele keskkonnamõjudele on ta pannud maailma olukorda, kus õilsate eesmärkide nimel tekib kohati paratamatu vajadus, kuid kohati ka soov, näiteks taastuvenergia arendamise asemel, kulutada ja isegi investeerida keskkonda kahjustavatele tehnoloogiatele ja tegevustele. Samas on isegi otseses sõjategevuses toimunud keskkonna teadlik ja välditav kahjustamine samasugune inimsusevastane kuritegu nagu on seda süütute inimeste tapmine. Kust läheb see piir, kui palju me kriisiolukorras saame lühiajaliste eesmärkide nimel keskkonnateemad justkui  tagaplaanile tõsta? Kas tekkinud kriis oma põhjustes ja lahendustes peaks olema hoopis see koht, kus tuleb jätta kõrvale see halb, mis meid tänased probleemid põhjustanud ja keskenduda keskkonnasõbralikele lahendustele, mis on ka tulevikus kasutatavad?