Varnja soos jõhvikal

Eingereicht von Looduskalender - So., 22.09.2019 - 12.12
Autorid

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio „Ilmaparandajas“ luges Kristel Vilbaste

Textkörper

Sel sügisel paistab olema popp rääkida seentest. Seenenäitusi korraldavad kõik, kes saavad. Ja nii võib jääda mulje, et mets on paksult seeni täis. Aga pole. Ja seetõttu on hea, et seenetargad meile selgeks õpetavad ka sellised seened, mida muidu korjata ei oskagi.

Ja kuigi öeldakse, et esimese külmaga lõpeb metsas seenesünd, siis jään siiski lootma, et ühe korvijagu seeni saan veel selleaastasele kolmele seenekastele lisaks.

Aga jõhvikatega on tänavu hästi. Nii hästi, et neid jagub rohkem, kui on korjajaid. Ja kuigi lähimad paigad on juba tihedalt läbi trambitud, on kaugustes ikka palju marju punamas ja läbikorjatud alade keskeltki võib tubli ämbritäie korjata.

Kuigi, jah, terve suvi oli muu loodus suures ruttamises, viljad valmisid tavatult vara, aga jõhvikad on rabas olnud vana rahu ise. Septembri teise nädala lõpuks on nad ikka valmis olnud, tänavu aga peesitab samblal veel täiesti roheline külg. Aga kui otsida, siis leiab ka valmis marjadega lapikesi.

Rikkusin tänavu jälle antud lubadust, et ei lähe kunagi jõhvikale kahte soosse – Puhatu rappa ja Emajõe-Suursoosse, sest nendes on nii ohtlikke paiku, et ka osav rändaja võib seal ära uppuda.

Eelmine kord käisime seal teiselpool sood

Eelmine kord käisime seal teiselpool sood

Leppisime teisipäevaks Peipsi Kogukonnaköögi eestvedaja Tauno Laasikuga kokku, et läheme jõhvikale Varnja taha soosse. Kolm aastat tagasi käisime selle soo teises servas, paadiga üle Peipsi lainete ja jõe voogude. Oli tõesti hirmus elamus, sest Peipsi suudab ootamatult lainevahuseks keerata ja ei tea, kas tagasi saadki.

Nii läksime seekord jala piki Peipsi kallast. Kilomeeter-kaks mööda endist rannateed, mis praegu nii kuiv, et jõhvikanaised olid marjule tulnud jalgratta ja aiakäruga, aiakäru kenasti valge kase külge punase rattalukuga lukustatud.

Pean tunnistama, et olen küll ka ise raskeid marju täis seljakotte rabast seljas välja tassinud, aga seesuguse transpordi peale pole tulnud

Pean tunnistama, et olen küll ka ise raskeid marju täis seljakotte rabast seljas välja tassinud, aga seesuguse transpordi peale pole tulnud. See nagu uuem trend, millest enne olen kuulnud, aga pole näinud. Aga eks marjade kammimisega kokkuaetud marjamassid polegi jõukohased välja tassida. Vanasti oligi mõõduks see, et korjasid niipalju, kui välja tassida jõudsid. Praegune on nagu natuke ostukäruga marjade poest kojuviimine. Samas, eks kohalikud tunne ise oma kodu kõige paremini ja eks elamiseks on raha vaja.

Loota ju võib, et külm ülessikutatud vääte ja pungi ära ei võta. Ja ikkagi, ega ole lihtne käia jõhvikaid rabast korjamas kaks eurot kilo eest, niipalju annab kokkuostja tegeliku töö tegijale hilisemast kuue-eurosest müügihinnast.

Aga selline töö on tunduvalt tervislikum, kui kaupmehe oma, mõnusad kõnnikilomeetrid, puhas õhk ja rahulik atmosfäär. See on see, mis mehed kalale ja naised jõhvikale ajab.

Ja kuigi ma olen vahel tundnud, et peaksin nüüd jõhvikatest kõik teadama, sest olen 50 aastat nende marjade seltsis elanud, siis ikka suudavad nad mind üllatada. Tänavu lugudega.

Ja just jõhvikal käigu lugusid ja põnevaid retsepte suutis  Tauno puistata nagu käisest.

Varnja soo on tõeline soo, mis tihedalt kaskesid täis, nii sookaske kui ka madalat kaske, aga männijässe pole siin peaaegu üldse. Marjad on roninud mõnusate mätaste peale, hea on neid vaid veidi kummardades korjata.

Aga mände olevat jõhvikalkäiguks vaja.

Tauno rääkis, et ta ootas igal aastal vanaisaga jõhvikalkäiku, sest seal sai teha midagi erilist. Tauno vanaisa oli küll pärit Kolga-kandist, aga seal käis jõhvikalkäimise juurde selline lugu:

“Rabavana on üks kõige vanem vana ja kuulmine on tal vanadusest juba vilets. Et temalt enne rappa sisenemist jõhvikaõnne küsida, selleks on vaja leida rabaveerest vana kuivanud mänd, selline igihall ilmasammas. Ja siis selle vastu täiest jõust kaikaga kõmistada. Peab tekkima selline eriline kõmin või helin, mis Rabavana südame helisema paneb. Seejärel tuleb hästi kõva häälega öelda, et oled tulnud jõhvikale ja paluda head marjasaaki. Ja alati ta selle ka annab.”

Koputamiskask

Koputamiskask

Varnja soos on kuiva mändi leida raske, aga proovisime kasutada kõnetoruks ussina looklevat sookaske. Ja tundub, et meie soovi võeti kuulda. Sest kui sohu sisenedes olime rannavallil näinud ilusaid riisikaid ja puravikke ning tagasi minnes lootsime need kaasa korjata, siis seeni enam tagasitulles peaaegu polnud. Rabavana annab seda, mida küsid – andis meile ilusa ämbritäie kõige maitsvamaid valmis jõhvikaid.

Ämbritäis

Ämbritäis

Ilmselt paneb Tauno oma salaretseptid kunagi ise kirja. Aga ühest kummalisest jõhvikanapsust tahaksin siiski veel viinakuu eel rääkida. Nimelt olla Valgevenes komme, et väike tammelaudadest tünn pannakse mett täis, mille sisse tihedalt jõhvikaid. Tünn peidetakse sügavale keldripõhja, kus ta tasapisi käärib. Ja kui ta sealt ühel peopäeval ülesse tuuakse, siis neste, mis selle sees, on maitsev ja kõva kraadiga.

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.