Mul on kombeks nädala jooksul teha ikka üks veidi pikem retk loodusesse, otsekui käik rohelisse kirikusse. Aga eelmisel nädalal puikles kogu keha õuemineku vastu ja kuigi Looduskalendri-mees Gennadi Skromnov tuletas taas meelde igikestvat tõde, et pole halba ilma, on vilets varustus, siis kavaldasin ilma üle.

Istusin eelmisel teisipäeval oma raudruuna ja tippisin tema ajju sisse sõna “Obinitsa” ning lasin elektroonikal end kanda Tartust otseteed Setomaale Epp Petrone Päivä tallu. Aga kusagil peale Räpinat sain aru, et usaldama peab siiski iseenda mõistust, eriti sellise laussaju puhul, nagu sel hommikul oli.

Prantsusmaalt pärit arvutiprogramm otsustas mind suunata kõige pisemaid teid pidi, mõned neist nii harva sõidetavad, et tormis langenud kuuseladvadki teel. Ja õigupoolest ei saanud ma loodust, ega oma paiknemist suurt vaadatagi, sest hoidsin peaaegu hammastega roolist kinni.

Aga mis ma nägin? Nägin seda, et kuigi autokompuuter näitas, et sõidan teed mööda, mille ümber silmapiirini roheline, see tähendab mets, siis tegelikult laiutas seal valgus – raiesmike ja silmapiirini ulatuvate põldude valgus. Muist sellest metsast oli pudenenud teele.

Eriti kurvaks tegi üks vana metsavahikoht, mille kordoni kõrval kõrged saja-aastased lehised tee ääres, kõigil kuldne okkakoorem veel kukil. Aga selle kuldse rea taga oli sajandite vanune männik, ilmselt veel tsaariaegsete metsameeste istutatud, mida kellegi kuri käsi oli otsustanud harvendama hakata ja nüüd oli suurem osa sellest metsakatedraalist külili tee peal, võimsad juurepahmakad õhus ja suur hulk metsamasinaid seda kõike tükkideks hakkimas.

Ja kui pealinnas valitsuse kriisistaapides on kuiv ja kõbus, siis need kitsad metsateed, mille kõrvale mingil põhjusel on kaevatud inimesesügavused kraavid ja teetammil ujub kruus, küll päästeameti autot ei kanna. Veel enne Lindorat tuli mul sõita läbi kohisevast mägijoast – tegelikult üsna suurel riigimaanteel.

Aga eks loodus ongi selline, et teede lagunemise ajal pole sõiduvahenditega ringi tuuritada vaja.

Lõuna-Eestis eelmise nädala keskpaigas tõesti uputas, neil hiigelsuurtel põllumassiividel, kus PRIA nõuete järgi on tulnud maha raiuda iga väiksemgi pajupõõsas ja kraavivõsa, laiutas üleujutusvesi. Vahepeal oli mul tunne, et Pihkva järv on mulle Obinitsa vastu tulnud. Ja seda mitte paikades, kus jõevesi üle kallaste tõuseb nagu Soomaal või Reiu jões, kus möödunud nädalal inimestel peaaegu vesi ahjus oli. Või nagu Võrus, kus vesi keldritesse tungis.

Aga kui õhtul autoroolist lahti sain lasta, siis tagasi mõeldes oli kõiges selles oma lumm.

Need vastu tuult tõttavad siidisabaparved, mis pihlapuusid tabada püüdsid. Ja see sädistavate pöialpoiste parv Sarve Õie aiaäärse kuusepuu otsas. Ja maal elavate inimeste rõõm ja kodusoojus keset pilkast pimedust.

Tagasiteel tegin mitmel korral peatusi, et kuulatada metsa hääli. Ei ole võimalik sõnadesse panna seda pimeda metsa häält, millele sajab klirisev jäide. Mets otsekui mängib mingil salapärasel pillil, millel vaikse harfi kõla ja sosistava rändlauliku hääl.

Värske lumi ( www.loodusemees.ee )

Lumelell oli see rändlaulik, kes vaikselt meie lõunapoolsetesse metsadesse ja heinamaadele jõudis. Ja nädala lõpus kallistasid rohukõrred iga vast-saabunud lumehelvest ega lasknud tal nii kiiresti sulada.

Hangelinnudki on juba väljade peal, neid tuleb iga päevaga juurde ja juurde.

Hundid kasutavad oma taevaisalt saadud luba ja pimedusest vaatab siin-seal vastu säravaid silmi. Nad ootavad ja võtavad, mis lubatud. Mu vanem vend tuletab meelde, miks vanad eestlased pidasid kõige olulisemaks asjaks ehitada lautadele ja tallidele tugevad raudkividest müürid.