Harilik kukerpuu        Berberis vulgaris

Põhja-Eestis ja Läänemaal hulkuja märkab seda põõsast nii avatud kasvukohtades, kui metsateede veertes punaste ja piklike, umbes pooleteise sentimeetriste marjadega, mille otsas ripub niiskete sügisilmade aegu veetilk. Tegu pole puudele jäänud nn „mürgimarjadega“ vaid rahvakeeli barbaristiga või hapumarjapuuga ja need marjad on mahlaselt maisvad, kuid hapud, milles paar-kolm kõva seemet, aga mekivad hästi jalutamise ajal näksida.

Lihtsalt on nõnda, et lubjalembene kukerpuu sai kunagi puuks ülendatud, kasvades rohkem paari-kolme meetrise põõsana, tõesti harva kui mõnes varjulisemas kasvukohas kõrgemaks. Kukerpuu püstised oksad harunevad hästi ja võrsetel märkame ka veidi lapikuid üle sentimeetri pikkuseid astlaid – tänavusuvistel võrsetel ühe-, vanematel kolmeharulised.

Kukerpuu marjade mahl sisaldab rohkesti pektiini, mis annab võimaluse tarretiste valmistamiseks, aga keedetakse moose, pressitakse mahla, millest omakorda kääritatakse veini ja maitsestatakse likööre. Barbarissi kompvekkide tarvis kasutatakse kukerpuu marjade essentsi.

Kukerpuu marjades leidub orgaanilisi happeid, üle kuue protsendi - võrdluseks, jõhvikates poole vähem, aga jõhvikamarjades leidub ka poole vähem suhkruid, seega üpris raske öelda, kumma taime marjad on hapumad ehk pigem maitse küsimus.

Harilik kukerpuu kasvab meil oma leviku põhjapiiril ja pole kindlat teadmist, kas tegu meie põlisliigi või kunagi mõisaaedadest lindude poolt loodusesse levitatud ning naturaliseerunud liigiga.