Kuidas teha maakoht omaks?

Eingereicht von Looduskalender - Sa., 25.01.2020 - 11.11
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Foto VikipeediA

Bild
Põhja-Tammsaare talu
Textkörper

Põhja-Tammsaare talu

Öeldakse, et igal kohal on oma kohavaim ja mõni koht ei taha uusi elanikke. Küllap tunnete selle ära juba esimesel korral, kui uude kohta jõuate. Sisetunne ei peta. Pole aimugi, kas koha meeldimise või mitte meeldimise taga on selle visuaalne ilu, puuderohkus, metsa vari, liigne avatus tuultele, mereihalejate sisemaanukrus, aga miski paneb meid selles paigas hästi või halvasti tundma.

On pühakohti, kuhu mina minna ei saa. Miski asi on otsekui tõkkeks ja nii läheb enne auto katki või tuleb mingi kiire tegemine ette. Või siis tunned ühel hommikul, et pead kindlasse paika minema, kõik asjaolud langevad kokku, sind kutsutakse sinna lähedale esinema või keegi pakub küüti. Justkui kohavaim hüüaks.

Nii on ka maakodudega. Olete tundnud, et mõnes kohas lähed külla minnes joonelt tuppa ja istud terve külasoldud aja ühe kindla tooli peal? Või vastupidi, juba õue astudes puhub soe tuuleke vastu ja pikk õhtu saab veedetud üheskoos metsas jalutades, lõkketoite tehes ja saunas käies. Nii mõnus on, et kahju on lahkuda.

Ja isegi mõni maja on selline tugev ja toekas, mis otsekui võtab sülle. Teine on kuidagi rabe, suudad kogemata murda mõne käetoe või astuda katki põrandalaua või kukub pakutud tass kildudeks…

Nimetada võib neid tundeid, kuidas tahes, aga see on miski, mida seletada ei suuda muudmoodi kui kohavaimuna. See kohavaim tahab sind siia või mitte.

Mida siis teha, et siiski saada sõbraks kohavaimuga, kui teile näiteks pärandatakse maakodu.

Eelmisel korral rääkisin piiride ülesotsimisest ja nende märgistamisest: https://www.looduskalender.ee/n/node/4158

Märkimisest seaduse järgi. Aga veel olulisem on piirid paika panna vaimumaailmas.

Selleks on vanarahval olnud hästi palju meetodeid ja küllap leiate midagi, mis teil toimima hakkab, otsida tasub neid vanadest raamatutest ja arhiividest. Üks olulisemaid on aga ümberkäimine. Oma piiride ümber käimine. Maakodu pole tänapäeval enamasti suurem paarikümnest hektarist, sageli on ta just see 2 hektarit õueala, mis maareformiga majade ümber jäeti. Aga isegi suuremale maale võiks kuus korra tiiru peale teha. Mõned inimesed on piirist kujundanud oma hommikuse käiguraja, kus käiakse päeva tervitamas ja see meeldib kohavaimule. Peipsi ääres oli meil kombeks seda teha nii sageli kui võimalik. Selleks tulebki piirisihid sisse raiuda ja võsast puhastada. Ja ühe imeliku, aga tõhusa tegemise, oli mu kaasa Mikk Sarv kusagilt kaasa toonud.

Meil oli väike kotike meresoolaga, mille kristalle puistasime paikadesse, kus suhted naabritega vahel ärevaks läksid. Kord, kui suurem arusaamatus tekkis, tõmbasime sinna ka ajutise punase lõnga. Ja piiritülisid polnud.

Järve poole sai piirikividele pandud ka münte, sest järvevee ja meie luitemetsa vahel oli eikellegimaa, see mis järvest kerkinud ja vaatamata segadustele sealsete rannaniitude korrastamise lubamisega, meil sekeldusi ei tekkinud. Võib ka nii öelda, et kohavaim hoidis meid.

Meie rannamännikus oli ka üks päris vana ja haruline mänd, puu, millest vist kogu ümbritsev mets alguse oli saanud. Selle puu me nimetasime Metsaemaks, aegajalt viisime selle alla kahjakorvikese, sõbrad tõid sinna linte ja vahel sai seal all lauldud. Puu hoidis meie metsa isegi siis, kui röövpüüdjad tulid metsa ahinguvarsi lõikama, miski nagu hüüdis, et tulge appi. Ja me sattusime õigel ajal kohale. Metsaveerele pandud mesilastaru ründasid alguses palukuklased, aga siis kolisid oma pesa ootamatult just selle suure Metsaema kõrvale.

Metsaema. Mikk ütles ikka, et nimi on kõige tähtsam asi ilmas. Nii inimese kui koha nimi. Ja kui paiga vanu nimesid ei tea, siis tuleb neile anda uus nimi. Nimi, millega seda või teist kohta kõnetada saaks. Sellest algavat koha omaks saamine.

Maa selles paigas sai nii omaks, et olimegi suurema osa ajast õues... sest majaga ei saanud me sõbraks kuni lõpuni. Majavaim kolistas hoogsalt ikka ühes nurgas, küll kukkusid sealt köögikapist kolinaga nõud, küll tulid hiired sealtkaudu tuppa, isegi kass käis just seda nurka märgistamas, seina taha ehitatud saunas võis aegajalt kuulda hirmuäratavaid vilesid. Ja tegime, mis me tegime, see majavaim armastas mängida tulega. Vanavanemate tarkusest tasub hoolida, kord maha põlenud maja ei tasu uuesti üles ehitada, sõja ajal oli seda kiiruga tehtud. Võibolla on sellise paiga lepitamiseks erilised taiad, aga vahel neid kanapimedus lihtsalt ei näe ja vahel ei saagi maailma omatahtsi muuta.

Igal juhul on oluline välja kujundada oma kodu tavad, veel parem, kui saate need teada oma esivanematelt või koha eelmiselt omanikult. Mingil juhul ei tohi neisse üleolevalt suhtuda. Kodurahu ja elamise mõnu on oluline. Kui vaimurahvaga on head suhted, siis on teil ka alati head peresuhted ja palju toredaid külalisi, kes aitavad ehitada, talgutöid teha ja rõõmupidu pidada.

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.